Toomas Alatalu Venemaa ja Ukraina vangide vahetuse tagamaadest: suur poliitika küpseb kaua ning valuliselt

Suur poliitika läheb täistuuridel edasi ja ei taha küll kurvastada libauudiste edastajaid ja nende üle targutajaid, ent tänase päeva peaprobleemiks on juba mõnda aega pigem see, et suur ports toimuva mõistmiseks vajalikke uudiseid ei ilmu üldse ringlusse või siis ilmuvad siis, kui nende teadmine enam midagi mõjutada ei suuda.

Avalikkusel jääb üle leppida sellega, mis on juba juhtunud. Professionaalina väidan, et tegu on paljuski ajakirjanike/analüütikute koolitatuse küsimusega – kui ikka kõike vaagitakse üksnes kahe- ja mitte mitmepoolsuse võtmes ning geopoliitikat tundmata, siis ei suudeta ei endale ega teistele luua terviklikku pilti toimuvast ning ükskord jääb üle öelda vaid seda, et maailma poliitika koosnebki ainult üllatustest ja seejuures halbadest üllatustest. Tagantjärgi tõdemus, et lisaks enda tähelepanu köitnule toimus samal ajal mujal palju olulisemat antud teemaga seotult, ei lohuta kunagi kedagi. Rääkimata võimalustest muutmaks asjade kulgemist.

Suur poliitika küpseb kaua ja valuliselt, kui mängus on säärased suurused nagu Venemaa ja Ukraina. Laupäeval toimunu suuruse tabamiseks võib meenutada, et NATO tippkohtumise ajal üle piiri Venemaale viidud Eston Kohveri tagasitoomine kodumaale võttis aega terve aasta. 35 Ukraina ja 35 Venemaa võimude poolt vabastatut ja üleantut olid viibinud vangis kuni 5 aastat, meestest kuulsaimad grupp Ukraina meremehi – 10 kuud. Pole mõtet pöörata tähelepanu formuleeringutele, millega neid karistati või paragrahvidele, mille alusel neid vabastati – see kõik oli poliitika.