Estonia katastroof jättis laevaehitus- ja meresõidunormidele sügava jälje

Seinad, millel saab kõndida, tugevamad visiirid ning alles mõne aasta eest kõikidele laevadele kehtima hakanud nõue, et reisijate päästmiseks peab olema paigas plaan – Estonia hukk tõi esile mereohutuse murekohad.

Pärast Estonia hukku koostatud uurimisraporti järgi olid laevaõnnetuse peamised põhjused projekteerimisvead: laevalepääsu võimaldava visiiri kinnitused olid liiga nõrgad ja suure veemassi löökide tõttu need purunesid. Visiiriga oli seotud selle taga olev ramp. Nagu paljudel teistel parvlaevadelgi puudus Estonial aga rammvahesein, mis oleks rambi avanemise korral takistanud vee pääsu autotekile.

Eesti mereakadeemia professor Mihkel Kõrgesaar viitas, et kõige olulisemad nõuded, mis pärast Estonia katastroofi laevadele kehtestati, puudutasid laevade püstuvust. Hakati nõudma, et laevad ei läheks enam nii kergesti ümber. „Esiplaanile kerkisid just täpsemad nõuded vigastatud laeva püstuvuse hindamiseks. Vigastatud laevadele keskenduti sellepärast, et tekile jõudnud vesi muudab oluliselt laeva raskuskeskme asukohta ja seeläbi ka püstuvust ehk stabiilsust. Seega, uute nõuete valguses muutusid reeglid, kuidas laev on jagatud sektsioonideks ehk erinevateks veekindlateks osadeks,” sõnas Kõrgesaar.

Veeteede amet viitas, et pärast Estonia hukku võeti kasutuselt ka kõik reisiparvlaevad, mis kandsid üle 400 reisija, kuid olid projekteeritud nii, et säilitasid ujuvuse kuni ühe sektsiooni täitumisel veega