Ühe käega riik annab ja teisega võtab. Puudega laste toetused suurenevad, aga toetuse saajate hulk ametlikult väheneb

Seitse aastat järjest oli 13-aastasel poisil raske liitpuue: kõnehäire koos aktiivsus-tähelepanuhäirega. Sel suvel puuet korduvtaotlema minnes sai pere jahmatava vastuse: puuet ei ole. „Ükski lapsega kokku puutunud arst pole arvanud, et ta on terve,” ütles ema. „Aga otsuses seisis, et ta ei vasta puude saamise tingimustele ja tegemist on haridusliku erivajadusega, kuigi laps vajab endiselt tugiteenuseid.” Ema esitas vaide ja sai sellele eitava vastuse. Nüüd pöördub pere kohtusse. Ema on suhelnud vallaametnikega, kes seostavad ema sõnul selliseid juhtumeid puudega laste toetuse suurenemisega.

Teine lapsevanem, kelle teismelisel on juba kuus aastat olnud raske puue ja keda sotsiaalkindlustusamet (SKA) korraga terveks pidas, räägib, et nüüd peavad nad kõikide teenuste eest, mida laps endiselt vajab, ise täishinda maksma. „Perearsti sõnul ei ole laps kindlasti puudeta,” ütles ta.

Ühe koolieelses eas lapse ema sõnul tuvastas geneetik lapsel vähetuntud sündroomi, aga SKA puuet ei määranud. „Öeldi, et teil on ka teisi variante abi otsida,” sõnas ta. „Kõik meie lapsega tegelevad spetsialistid, logopeedid ja füsioterapeudid on üllatunud, et puuet ei määratud.”