Tõnu Õnnepalu: õnne aeg tuleb alles pärast 50. eluaastat
Selle jutuga, et aega ei ole, mõeldakse ju tegelikult midagi muud. Kui on kiire, oled lihtsalt liiga palju ette võtnud. Ma langen ise ka kogu aeg sellesse lõksu. Kevadel arvasin, et oh, mis see väike majakene väljastpoolt soojustada ka ära ei ole, jaanipäevaks valmis. Üldse ei ole veel valmis. Me pole adekvaatsed oma võimeid hindama, ma pole selles parem kui keegi teine. Seda juhtub lakkamatult, et me ei jõua nii palju, kui arvame. Ikka mõtled, et see on väike töö, aga väikseid töid ei ole olemas. Põhimõtteliselt jõuab iga päev ühe asja teha – nii päriselt. Kaks äärmisel juhul, ühe enne ja teise pärast lõunat, kui on just tingimata vaja. Aga enamasti jõuad teha ühe asja, muu on pudi-padi.
See ei aita, kui hakkad kiiremini tegema. Niimoodi aega juurde ei saa. Aitab ikka see, kui tempo alla lasta. See on kindel, kuigi alati imestad selle üle. Istud maha – korrakski –, siis saad aega juurde. Ainukene viis endale aega juurde tekitada on istuda ja paigal olla, rahuneda, mitte midagi teha. Siis sa näed oma aega: et ta on suurem kui need toimetused, mille peale sa teda jagad, suurem kui tunnid, minutid, sekundid ja päevad. Ta on üks tervik. See ongi su elu aeg, sünnist surmani, kuigi ka see on valesti öeldud – ta hõlmab kõike, Lõpmatust, kosmost ja kõike, mis võib-olla on veel kosmose taga.