VERSUS | Kas Eesti peaks kartma „homopropagandat”?
Homopropaganda tõrjumises väljendub inimeste hingeline tervis. Homoseksualistid elavad meie riigis hästi, keegi neid vanglas maha ei lase, ei diskrimineeri. Inimesi ei häiri, mida teised täiskasvanud oma magamistubades teevad. Aga me ei taha, et see sünniks avalikus ruumis, et toimuks rünnak meie kõlbelisele moraalile. Kui keegi elab minu hinnangul amoraalset elu, on selle üle uhke ja propageerib seda, on see juba liiast.
Me ei propageeri ju midagi. Ennekõike me räägime inimestele, et nad võivad olla need, kellena nad sündisid. Aga geisid rünnatakse. Ma ei saa isegi poisiga tänaval käest kinni võtta või kõrvuti seista. See on ebamugav, minu poole vaadatakse. Statistika ütleb, et laps, kes taipab, et kuulub LGBT vähemusse, on 14 korda suuremas suitsiidiriskis kui teine temaealine. Me otsime kõigest tuge. On vaja, et ühiskond mõistaks, mis LGBT üldse on. Kui ma saanuks sündida teistsugusena, siis ma ka sündinuks.
