Laine Randjärv: kerkigu Viimsisse Lennart Meri keskus!
Viimsi poolsaar – rannarahva kodu, on üks kaunis ja vastuoluline paik. Looduse poolest kaunis – see on ilmselt vaidlematagi selge. Ootuste poolest vastuoluline – teada on seegi.
Kunagisest ajaloolisest rannakülast, hilisemast kuulsast Kirovi nimelisest kalurikolhoosist, Pirita lillekasvatuse näidissovhoosist ja õnnelike pealinna asutuste suvilarajoonist - sellest vaiksest mõnusast aedlinnast - on viimaste aastatega arenenud koht, kus olevat kõike liiga palju. Ja midagi on siiski ka liiga vähe.
Neile, kes siia ammu elama asunud tundub, et uustulnukaid on rohkelt, et elu on tundmatuseni muutunud ja kunagine idüll on kadunud. Uutele tulijatele aga meeldiks väidetavalt, et peale neid siia rohkem keegi ei tuleks ja et nemad võiksidki need viimased uusasukad olla.
Lisaks sellele otsime Viimsis oma identiteeti. Nüüd, kus traditsiooniline kaluriküla elu on asendumas City tüüpi keskusega ja järjest rohkem on valla alevikud lähikonnas asuva linna nägu, jääme mõttesse ning küsime endilt - millisest Viimsist me unistame? Mis on meie eripära või kes on tegelikult Viimsi sümbol?
