Tüüpiline pensionär saab vanaduspensioni. Selle saamiseks on vaja vähemalt 15 aastat vähemalt alampalgaga töötada. Keskmine pension on praegu 483 eurot. See eeldab 44-aastast tööd keskmise palgaga.

Pensioniarvestusse läheb ainult selline töötamine, mille eest on makstud ka sotsiaalmaksu. Ümbrikupalk ja kõik muud maksude mittemaksmise viisid tähendavad pensioniarvestuses nulliringi. Iga aasta, mille eest pole sotsiaalmaksu makstud, vähendab tulevast pensioni. Kes ei taha üldse makse maksta, hakkab tulevikus saama rahvapensioni, mille suurus ongi tänavu 205 eurot. Ka rahvapension suureneb igal aastal indekseerimise tulemusel, aga rahvapensioni ostujõu olulist kasvu ei tasu oodata.

Pensioniarvestus hakkas sotsiaalmaksust olenema juba 20 aastat tagasi. Kes alustas tööd 1999. aastal, sellel on pool pensioni juba välja teenitud. Kui aga pensionikonto on tühi, on jäänud veel 20 aastat olukorda parandada.

Tulised vaidlused

Praegu tuliseid vaidlusi põhjustav teise pensionisamba vabatahtlikuks muutmine on tõmmanud suurema tähelepanu teise samba olukorrale. Avastati, et üllatav hulk teise samba kontosid on sisuliselt tühjad, peaaegu veerandil neist on alla tuhande euro. Sellel on mitu põhjust. Ühe põhjusena tõi rahandusministeerium esile, et teine ja esimene sammas on omavahel seotud ja teise samba napid säästud peegeldavad seda, et neil inimestel pole ka esimeses sambas suurt midagi.

Kellel on kui palju osakuid?

Suurem osa pensionäre saab vanaduspensioni. Selle jaoks on vaja töötada 15 aastat ja maksta makse vähemalt miinimumpalgalt. Kellel ei tule täis 15-aastast staaži, hakkab saama rahvapensioni, mille suurus on tänavu 205 eurot.

Inimesed, kes töötasid või õppisid enne 1999. aastat, said iga aasta eest aasta pensioniõiguslikku staaži. Alates 1999. aastast antakse inimestele pensionikindlustuse osakuid. Osaku suurus oleneb sellest, kui palju makstakse selle inimese eest sotsiaalmaksu, võrreldes keskmise palgaga inimese eest makstava sotsiaalmaksuga. Seega saab iga kuu vaid pool keskmist palka teeniv inimene iga aasta eest 0,5 osakut. Alates 2021. aastast tehakse muudatus, mis muudab osakute jagamise solidaarsemaks, nii et see oleneb 50 : 50 palgast ja tööstaažist.

Allpool olevas graafikus on 22-aastaste kuni pensioniealiste inimeste aastail 2000–2014 keskmiselt aastas teenitud kindlustusosakute arv. Osakute suuruse puhul on juba arvestatud teise samba mõju.



Kui teises sambas on tegelik raha, siis esimeses sambas on osakud, mille eest riik lubab tulevikus pensioni maksta. Nende mõte on, et töötavad inimesed maksavad praegu sotsiaalmaksu, millest makstakse praeguseid pensione, ja tulevikus saavad nad ise õiguse riiklikule pensionile. Seejuures oleneb tulevase esimese samba pensioni suurus osaliselt sellest, kui palju on inimene varem pensionikassasse sotsiaalmaksu tasunud. Kes pole sotsiaalmaksu makstes aidanud praeguseid pensione maksta, sellel pole ka ise pensionärina riigilt suurt midagi oodata.
Rahvapensioni saajatel pole põhjust rääkida pensionil olles elustandardi säilitamisest.

Selgub, et Eestis on umbes 150 000 inimest, kellele on aastail 2000–2014 kogunenud aastas keskmiselt alla 0,1 pensionikindlustuse osaku. Kui need inimesed jätkavad samas vaimus, ei saa nad vanaduspensioni staaži täis ja neid ootab rahvapension. See aga on nii väike, et jääb allapoole absoluutse vaesuse piiri. See tähendab, et rahvapensioni saajatel pole põhjust rääkida pensionil olles elustandardi säilitamisest. Pigem võib neil tekkida tõsiseid probleeme igapäevaste kulutuste eest tasumisega.

Sotsiaalministeeriumi pensionipoliitika juht Kristiina Selgis kommenteeris, et risk realiseerub umbes 2040. aasta paiku, kui pensionile hakkavad minema inimesed, kes enne 1999. aastat staažiosa ei kogunud ja kelle pension oleneb seetõttu makstud sotsiaalmaksust.

Pole teada, kes need 150 000 inimest täpselt on, sest seda pole kunagi uuritud. Kahe aasta pärast on Selgise sõnul kavas vanaduspensioni jätkusuutlikkust uuesti uurida. Selle käigus soovitakse ka lähemalt vaadata, kes nad on ja miks nad sotsiaalmaksu ei maksa.

Osa töötavad välismaal

Üks võimalik põhjus on see, et need inimesed töötavad tegelikult välismaal ja teenivad loodetavasti sealt endale pensioni välja. 50 000 inimest käib Soomes tööl, nemad saab võib-olla 150 000-st maha arvata. Ent ikkagi jääb 100 000 inimest, keda ähvardab vanaduses pensionivaesus.

Selgis nentis, et kui neil inimestel on maksude mittemaksmiseks ühiskondlikult aktsepteeritav põhjus, näitkes töövõimetus, siis tuleb ühiskonna solidaarsus appi. „Kui inimene lihtsalt pole tahtnud sotsiaalmaksu maksta, siis peab ta olema valmis selleks, et hakkab saama rahvapensioni,” hoiatas Selgis.

Ka veteranpoliitik Eiki Nestor (SDE) leidis, et vahet tuleb teha lihtsalt madalapalgalistel ja maksudest kõrvalehiilijatel. „Nendega, kes teadlikult petavad, on teistsugune lugu. Mis sa siin ikka kaasa tunned, kui inimesed on selle valiku ise teinud,” ütles Nestor.

„Nendega, kes teadlikult petavad, on teistsugune lugu. Mis sa siin ikka kaasa tunned, kui inimesed on selle valiku ise teinud,” ütles Nestor.

Üks tulevikutrend on, et pensionide ebavõrdsus järjest suureneb. Praegu on see veel üsna väike ja enamik pensione on keskmise ümber. Ühtlasi kasvab suure pensioni saajate hulk, sest ametlikult kõrget palka saanud inimesed hakkavad pensionile minema ja nende pension tuleb keskmisest suurem. Teiselt poolt on paljude inimeste pension väike nii madalate palkade tõttu kui ka seetõttu, et nende staažis on suured augud. Peale eelmainitud 150 000 inimese on veel 200 000, kes on kogunud vähem pensionikindlustuse osakuid, kui nad oleksid saanud 15 aastat järjest alampalgaga töötades. See viitab just võimalusele, et nad on vahepeal olnud pikalt ametlikust tööturust eemal.

Selgis lootis, et madalapalgaliste tulevasi pensione aitab tõsta 2021. aastal jõustuv muudatus. Selle järgi hakkab pärast seda töötatud aastate eest teenitud pensioniõigus olenema pooleldi staažist ja pooleldi palgast. Sellest muutusest on kasu neile, kes töötavad kogu aeg, aga kelle palk on madal. See ei aita neid, kelle ametlikus tööstaažis on pikad augud või kes ametlikult üldse ei tööta.

Nestor nentis, et iga kord, kui ta mõnes seltskonnas pensionist rääkima satub, ütleb keegi: „Ah, ma ei elagi nii kaua.” Nestor peab seejärel viitama statistikaameti andmetele, mille järgi inimene elab pensionieani ja veel kauemgi. Keskmiselt jõuavad naised pensionil olla 20 aastat, mehed natuke vähem.

Muidugi on võimalik, et mõni inimene ei soovi riiklikus pensionisüsteemis osaleda ja kogub ise pensioniks raha. Vaja läheb päris korralikku summat. Selleks et maksta endale 20 aastat iga kuu 500 eurot pensioni, peab arvel enne pensionileminekut olema 120 000 eurot.

Kas lubada staažiauke tagantjärele täita?

Vahur Koorits

2016. aasta „Riikliku vanaduspensioni jätkusuutlikkuse analüüs” toob esile huvitava võimaluse, kuidas saaks lahendada tööstaažita oleku probleemi. Pensionisüsteemi paindlikkuse suurendamiseks võiks kaaluda võimalust anda inimestele õigus teha kvalifikatsiooninõude täitmiseks tagantjärele sissemakseid.

Ligi pooltes EL-i riikides saab nn staažiaukude lappimiseks teha pensionisüsteemi vabatahtlikke sissemakseid. Suures osas riikides saab teha sissemakseid lapse hooldamise või õpingute aja eest. Harvematel juhtudel töötuse, haiguse või sõjaväeteenistuse aja eest, samuti välisriigis töötamise aja eest, kui riigil pole selle välisriigiga sotsiaalkindlustuslepingut.

Mõnes riigis saab tagantjärele sissemakseid teha staažiaugu tekke põhjusest olenemata. Näiteks Sloveenia ja Bulgaaria lubavad teha tagantjärele sissemakseid igas vanuses kuni viie aasta eest. Tšehhi ja Suurbritannia lubavad teha lisasissemakseid piiratud aja jooksul: Tšehhis saab teha sissemakseid eelmise aasta eest ja Suurbritannias kuue aasta jooksul pärast seda maksuaastat, mille eest sissemakseid soovitakse teha. Sissemakse peab enamasti olema vähemalt miinimumsissemakse suurune.

Eesti esimese samba pensionis on märgatav osakaal solidaarsel komponendil ehk baasosal ja seetõttu saavad ka ainult 15-aastase miinimumsissemakse tegijad pensioni, mis on suurem arvestuslikust elatusmiinimumist. Seetõttu tuleks kaaluda tagantjärele sissemaksetele ajalise (mis aja jooksul võib sissemakseid teha) või koguselise (mitme aasta eest võib sissemakseid teha) piirangu seadmist. Staažiaugu põhjuse järgi piiramine suurendaks inimese ja riigi administratiivkoormust, sest siis tuleks hakata neid perioode tõendama. Seega põhjuse järgi piiramist ei soovitaks.

Kuna inimesed üldjuhul ei mõtle tulevasele pensionile enne, kui pensioniiga hakkab kätte jõudma, võib ajaline piirang liialt piirata nende osakaalu, kes saavad seda võimalust kasutada. Seega oleks kõige otstarbekam kasutada koguselist piirangut. Riigid, kus on seda piirangut kasutatud, on sätestanud juurde makstava osa maksimaalseks suuruseks viie aasta sissemaksed. Eesti puhul moodustaks viieaastane sissemakse 1/3 minimaalse staaži nõudest. Selline piirang võimaldaks inimesel, kes on kümme aastat pensionisüsteemi panustanud, maksta tagantjärele puudu olev osa ja saada vanaduspensionieas Eesti vanaduspensioni. Sissemakse suuruse arvutamise aluseks peaks olema vähemalt makse tegemise ajal kehtiv töötasu alammäär, mis annab ka tavaolukorras pensioniõiguse.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid