KOLUMN | Helen Eelrand: eestlased tahavad rääkida küll. Häda on selles, et nad ei oska kuulata

Emotsionaalne kurtus tekitab kõrvulukustavat müra.

Kes ütles, et eestlased on sõnakehv rahvas? Rääkida tahetakse küll, lihtsalt kuulata ei osata.

Kui ma suvel üle pika aja uuesti Eestis maandusin, tundus see hämmastav. Maha istuda – olgu siis kohvikusse, bussipeatusesse või rongi – muidu ei saanudki, kui keegi kohe juttu alustanud poleks. Iseenesest pole selles minu jaoks midagi harjumatut: pikalt Hispaanias elanuna tajun seda pigem normina, sest vaevalt möödus sealgi mõni harv kord bussipeatuses või poesabas, kui vestlus alanud poleks. Vahemereäärne kultuuriruum kord juba on niisugune, suhtlemist eeldav.

Pikapeale sain aru vahest. Hispaanlastega tekkis meil dialoog, enamjaolt tundsid nad huvi, kust ma pärit olen, milline see riik on, milline põhjus mind nende kodumaale on toonud, esitati muidki inimlikke küsimus. Mina omakorda õppisin nende vestluste kaudu sama heatahtliku uudishimuga tundma nende kombeid ja tavasid.