Riigisekretäri komisjoni aruandest nüüdseks endise maaeluministri Mart Järviku tegemiste kohta tuli ju selgelt esile Järviku susserdav juhtimisstiil. Oli selle taga siis suutmatus näha oma otsuste laiemat mõju või käsi-peseb-kätt-suhtumine – minister peab vaba olema mõlemast.

Anda oma heakskiit ametniku vabastamisele selle eest, et too teatas võimalikust korruptsioonijuhtumist, on lühinägelik.

Fakt, et Lemetti esitas prokuratuurile oma kahtlused ministri tegemiste õiguspärasuse kohta juba septembris, ammu enne ajakirjanduse poole pöördumist, viitab, et tema moraalse kompassiga on kõik korras. Küll aga on see rikkis nii Järvikul kui ka Mart Helmel, kes usuvad, et nende vastu peetakse ideoloogilist sõda, kuigi tegelikult on tegemist lihtsalt nende sobimatusega ministriametisse. Arvamus, et riigiametnikud peavad ministri käske alati vastuvaidlematult täitma, pole õige. Avaliku teenistuse seadus ütleb selgelt, et ametnik keeldub juhi korralduste täitmisest, kui korraldus on vastuolus Eesti seadustega või viib korruptsioonile.

Pärast eilset otsust võib täiesti rikki läinuks kuulutada ka peaminister Jüri Ratase moraalse kompassi. Kui see üldse on korras olnud, sest Keskerakonna üks hüüdnimi on ju ammusest ajast olnud korruptsioonierakond. Anda oma heakskiit ametniku vabastamisele selle eest, et too teatas võimalikust korruptsioonijuhtumist – see on peaministrist nii häbiväärne kui ka lühinägelik.

Kantsler Lemetti vabastamisega saatis Ratas riigiametnikele sõnumi, et nad võivad oma ametist ilma jääda, kui julgevad ministri ja ta poliitiliste nõunike korruptsioonilõhnalised sammud kahtluse alla seada. Valimiste eel lubatud õiglasema riigi asemel viib Ratas meid hoopis vastassuunas. Kui arvate, et see on tühiasi, siis mõelge näiteks Ukrainale, mis vireleb vaesuses just lokkava korruptsiooni tõttu.