Minu elukestev haigus. Lapsest saadik diabeeti põdeva naise lugu
14 aastat tagasi, umbes nädal enne jõule, avastati mul 1. tüüpi diabeet. Olin siis kümneaastane. Mul tekkisid klassikalised diabeedile viitavad sümptomid: tugev janu ja tihti tualetis käimine. Võtsin kaalus nii palju alla, et seelik, millega 1. septembril kooli läksin, kukkus kooli jõulukontserdi ajaks seljast ära.
Minu haigus muutis kogu mu pere elu. Olmetegevusele lisandus toidu kaalumine, süsivesikute lugemine, mitu korda päevas insuliini süstimine, sõrmede augustamine veresuhkru mõõtmiseks enne igat süsti ja söögikorda. Algul tegi enamiku diabeeditoiminguid ema. Ta käis ka öösiti mu vere glükoosisisaldust mõõtmas ja vajaduse korral insuliini süstimas või mulle midagi magusat andmas. Ka teised pereliikmed ei saanud enam suvalisel ajal süüa, et minul ahvatlust ei tekiks.