See on hea eelarve – täpselt nii hea, kui praegustes oludes teha oli võimalik. Eelarvega seotud headest asjadest tooksin välja maksurahu. Nii nagu valitsuskoalitsioon on kokku leppinud, siis suuri maksutõuse selle eelarvega ei tule.
Meie põllumeestele õnnestus juurde leida viis miljonit eurot toetusraha. Koos eurotoetustega läheb põllumajandusse ja maaelusse üle 360 miljoni euro. Maapiirkonnad saavad tuge kruusateede remondiks ja regionaalsete investeeringute abiga tehakse ära palju olulist kodanikuühiskonna jaoks.
Ka omavalitsused saavad selle eelarvega vahendeid juurde ja peaksime ühiselt seisma selle eest, et omavalitsused oleksid tõelised omavalitsused. Häid ja olulisi asju võikski jääda loetlema.
Olen viiendat aastat riigikogus ja nii passiivset osalemist riigieelarve arutelus, just nimelt koalitsiooni poolt, mina ei ole näinud. Teise lugemise ajal hääletati vaikimisi kõik muudatusettepanekud maha ilma sisulise aruteluta. Eelarve on kõige tähtsam dokument, aga kui selles ei ole aru saada, kuhu poole tahetakse minna, siis riigikogu peaks võtma asjad enda kätte. Kui valitsus ei suvatse, ei taha, siis on riigikogu kord.
Kui me tahame olla riigimehed ja riiginaised, siis meil peaks olema julgust öelda, et ei, ma ei jaga raha läbipaistmatul moel – ja läbipaistmatus tuleb sellest, et keegi ei saa aru, kuidas üks või teine rahasaaja välja nopitakse.
See eelarve ei vaata tulevikku, sellel puudub absoluutselt igasugune visioon.
