Millal teile viimati öeldi, et oi, te olete ju nii Kaja Kallase moodi?

Seda tuleb tihti ette. Tuleb meelde üks juhtum laadal. Mulle meeldivad raamatute järjehoidjad ja seal olid müügil ühed eriti toredad: kadakapuust lõigatud, suitsupääsukese ja südamega, pael küljes. Väga ilusad. Tahtsin neid sõpradele kingituseks osta, aga maksta sai ainult sularahas. Läksin siis automaadist raha tooma ja kui tagasi tulin, siis ei olnud seda härrat, kes järjehoidjaid müüs, parasjagu enam kohal.

Tegin siis aega parajaks ja ootasin, kuni ta tagasi jõuab. Kõrvalboksist astus ligi üks noorem mees ja küsis: kas keegi on teile kunagi öelnud, et te olete väga Kaja Kallase moodi? Mina naeratasin ja vastasin, et jaa, pidevalt öeldakse. Tema jätkas: „Ei, aga päriselt! Te võiksite teda lausa filmis mängida.” Hakkasime juttu ajama. Mees rääkis, et neil on seal mittetulundusühing, ja uuris, kas mul on mittetulundusühingutega kokkupuuteid olnud. Vastasin, et on küll. Tema uuris, millisega. Mina: „Ah, on üks.” Siis ta äkki taipas: „Te oletegi Kaja Kallas!” Nalja sai palju ja natuke piinlik oli ka.