Oma särk on ihule kõige lähedam – kas ja kuidas vastab Iraani kõrge sõjaväelase tapmine Eesti huvidele? Keeruline öelda, sest me ei tea, kuidas vastab Iraan, kes on lubanud USAle kättemaksu. Eesti huvides on kahtlemata tugev USA. Ainult tugevana suudab USA tagada Eesti julgeoleku ja olla usaldusväärne liitlane NATOs. Ebameeldivused mujal tekitavad stressi ja viimane võib üle kanduda ka siinsesse piirkonda.

Iraani edasisi samme võib vaid oletada, kuid on selge, et USA pannakse proovile. Kuid mil määral? Ehk küsimus sellest, kas USA upub Lähis-Ida probleemidesse veelgi rohkem või õnnestub tal jätkata Lähis-Idast eemaldumist, nagu Süüria puhul. Kui USA peab suurendama oma ressursse Lähis-Idaga tegelemiseks, jääb tal vähem aega NATO idatiivale. Pole kahtlust, et kui USA suurendab ressursse, sageneb ka USA presidendi Donald Trumpi jutt NATO Euroopa liitlaste vajadusest kasvatada kaitsekulutusi.

Iraani ähvardab taas rahvusvaheline isolatsioon. Eriti juhul, kui Iraan otsustab lõplikult lahti öelda tuumaleppest, millest olid taganenud juba ameeriklased. Praegust olukorda võib kasvõi võrrelda 2016. aastaga, kui Iraanis käis visiidil toonane välisminister Marina Kaljurand. Siis olevat tema sõnul pinnas ärisuheteks Iraaniga loodud. Kas praegu tahab keegi teha Iraaniga äri?

Mõni võib ju väita, et formaalselt ei kuulu Iraan enam Lähis-Ida alla, kuid Teherani toetus Iisraeli ründavale Hezbollah’le ja Iisraeli pidev mure sellepärast, nagu võiks Iraan saada endale tuumarelva, on vaid üks aspekt, mis toob Iraani küsimuse Lähis-Itta. Lisame veel droonirünnakud Saudi Araabia vastu, suhted Türgiga, Süüria jne. Oluline on mõista, et ühe kivikese pikali lükkamine (nagu seda oli ülekantud tähenduses Soleimani tapmine) võib vallandada edasiste kivikeste kukkumise. Kuid missuguses kombinatsioonis ja missuguses suunas, see on miljoni dollari küsimus. Üks kivike võib olla näiteks uue rändekriisi lahvatamine, kui konflikt Iraaniga keeb üle laiemaks konfliktiks Lähis-Idas.

Sõjad pole tihti alanud sellisena, nagu neid on hakatud hiljem kutsuma. Austria-Ungari ertshertsogi Franz Ferdinandi mõrvast 28. juunil 1914 ei oodatud Esimese maailmasõja puhkemist, sest sellele oli eelnenud kaks Balkani sõda ja mitu Maroko kriisi, mis ei viinud suure sõjani. Niisamuti arvas Adolf Hitler, tungides kallale Poolale 1. septembril 1939, et see jääb lokaalseks konfliktiks. Sõjal on oma loogika, mis hakkab elama oma elu ja seega on mõttetu praegusel ajahetkel mingisuguseid prognoose teha.

Eesti kui äsja ÜRO Julgeolekunõukoguga ajutise liikmena liitunu peaks olema ka mures rahvusvahelise õiguse täitmise pärast. Kuid küsimus on, kas Soleimani tapmine on kooskõlas rahvusvahelise õigusega või mitte?

Kaitseminister Jüri Luik ütles 3. jaanuari intervjuus Aktuaalsele Kaamerale, et USA käiku saab õigustada ÜRO harta 51. paragrahviga, mis viitab riikide õigusele ennast kaitsta.

Objektiivsuse huvides olgu see paragrahv toodud siin ära täies mahus: „Relvastatud kallaletungi puhul organisatsiooni liikmele ei piira käesolev põhikiri mingil määral võõrandamatut õigust individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele, kuni Julgeolekunõukogu ei võta rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks vajalikke meetmeid. Meetmetest, mis organisatsiooni liikmed on võtnud enesekaitseõiguse rakendamiseks, tuleb viivitamatult teatada Julgeolekunõukogule ja need ei tohi mingil viisil riivata Julgeolekunõukogule käesolevas põhikirjas ettenähtud volitusi ja vastutust igal ajal selliste aktsioonide ettevõtmiseks, mida ta peab vajalikuks rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks või taastamiseks.“

Pole kahtlust, et Soleimani polnud mingi süüta ullike ja ameeriklastel oli igati põhjust arvata, et ta võib jätkuvalt korraldada rünnakuid ameeriklastele eludele. Analüütikud ongi juba viidanud, et tegelikult võinuks USA Soleimani tappa ka varem, kuid rünnakud USA baaside vastu Iraagis täitsid ilmselt karika. Pealegi oli Soleimani pidevalt praalinud, et USA ei julge teda tappa.

Soleimani võis ka arvestada sellega, et pärast USA ebaõnnestunud katseid tappa Kuuba liidrit Fidel Castrot keelas president Gerald Ford USA ametiisikute seotuse välismaa liidritega mõrvaga. Osama bin Laden ei olnud ühegi riigi liider, kuid Soleimani kuulus Iraani tippjuhtkonda. Samal ajal oli USA kuulutanud Soleimani juhitud Quds-jõud terroristlikuks, mis annab ameeriklastele suurema õigustuse tema tapmiseks. Igal juhul on ka USA seespuhkenud vaidlus, kas USA enda seaduste järgi oli Soleimani tapmine õigustatud või mitte.

Eestil seisabki seega Julgeolekunõukogu värske liikmena ees test. Võibolla muudab Eesti ülesande lihtsamaks teadmine, et Iraan pole mingi pailaps ja need, kes asuvad kohe USAd hurjutama, „unustavad“ Iraani terroriteod. Iraani süü tõestamiseks pole vaja välja mõelda massihävitusrelvi nagu enne Iraagi sõda 2003. aastal. Igal juhul ei tohiks Eesti kaasa minna massilise antiamerikanismi lainega, mis ilmselt rullub lahti Lääne-Euroopas ja Venemaal.

Praeguses pingelises olukorras ei tule kasuks mõtlematud avaldused ja loosungid, mis kõlavad hästi, kuid mis võivad anda meile pikemas perspektiivis tagasilöögi. Oleks vaid Eesti poliitikutel oidu nendest hoiduda.