Rõhutan üle, et tunnen koos kõigi teiste vähesegi südametunnistusega inimestega kaasa selle teo tagajärjel surma saanud inimeste lähedastele, kuid lisaks tunnen kaasa ka kõigile poliitikutele. Poliitikutele tunnen kaasa, sest jätab üsna küünilise mulje, kui nii mõnigi poliitik asub sellise sündmuse järgsete emotsioonide toel esimese asjana küll üleskutsetele joobes juhtide karistuste karmistamiseks, küll valjuhäälselt ja endale justkui rinnale tagudes selgitama, kuidas just tema oli ainuke, kes juba varem karmimaid karistusi soovis. Just see oleks ju aidanud tänast olukorda äragi hoida, aga paljud pahad ametnikud koos mõnede teiste poliitikutega olid vastu ja ei lubanud vastavaid seadusemuudatusi läbi. Kas see aga on ikka adekvaatne tegelikkus?