RAAMATUBLOGI: Koomas ja valetava naisterahva märkmed
Minu nimi on Amber Reynolds. On kolm asja, mida peaksite minu kohta teadma:
1. Ma olen koomas.
2. Minu abikaasa ei armasta mind enam.
3. Mõnikord ma valetan.
Niisiis on üks noor naisterahvas koomas. Ei, teda ei hakata lahkamisele viima, nagu õuduskirjanduses kombeks. Kes mäletab, siis Alfred Hitchcocki tegelase päästis lahkamisest silmanurka ilmunud pisar ja Stephen King lasi haiglaõel toetada käe meesterahva allpool vööd asuva elundi peale, mis sellele reageeris. Aga see selleks.
Amber on koomas, elus – seda teavad kõik – ja kuuleb-näeb-tajub-mõtleb, aga seda ei teata. Seega tuleb olla üksi oma mõtetega ja üksikutest infokildudest, mida poetavad arstid ning külla tulnud abikaasa ja teised. Et saada aru, miks ollakse haiglas, koomas ja mis üleüldse toimus ning toimub.
Nagu psühhothrillerite žanris ikka, kulgeb mitu paralleelset lugu. Üks enne, teine ammu enne, kolmas nüüd ja neljas pärast, selgitades minevikku, olevikku ja tulevikku, mis kõik kokku põimuvad.
Enne oli kõik korras. Niivõrd-kuivõrd. Amber töötas tunnustatud raadiohäälena, tema abikaasa, kirjanik, vaevles loomepõuas. Kuid saadi hakkama. Niivõrd-kuivõrd. Sest Amberi kohale kogunesid tormipilved: kolleegist raadiostaar – naisterahvas mõistagi, sest kes veel kiivalt intriige punuma hakkab – ihkab ta välja süüa. Ent igale jõule on olemas vastasseis ning läheb lahinguks.
Aga see pole veel kõik. On Amberi õde, kui teda nii saab nimetada, kellega jagatakse tumedaid saladusi. Ja ekskallim, kellega ta nädal tagasi kokku põrkas. Ja päevikud, mis selgitavad lapsepõlves toimunut. Ning kõik on omavahel seotud.
Võib tunduda, et sedavõrd paljude tundmatutega võrrandit on keeruline tajuda, kuid autor suudab liikuda kurvilistes keerdkäikudes vägagi loogiliselt, andmata aimu, milliseks kujuneb lõpplahendus. Üsnagi käestpandamatu raamat, tuleb tunnistada ning kui lõpp on käes, tuleb vaid üllatudes tõdeda: vaat, kus kurivaim...
