Paraku ilmneb filmist, et mõttetutel rituaalidel oli selle elanike jaoks hoopis suurem osatähtsus kui töötegemisel: koos ringis istumised, veidrate liigutuste tegemised, trummitagumised, eksootilise muusika kuulamised jne. („Hingame paar korda sügavalt sisse. Tunneme oma hingamist.”)
Sõnad on esialgu vägevad: „Uus kultuur harmoonias üksteise ja maaga”; „Ma näen selles kogukondlikus mudelis arengu kiirteed”. Aga esoteerikaga põllumajandust – ega ühtegi teist mikro- ega makromajanduse haru – ei arenda. Seega tuleb nõus olla kohaliku postiljoni arvamusega, kellele kommuuni tutvustatakse: „See on siis selline turvakodu nagu või?” Filmi alustav ja lõpetav istumisringis toimuv arutelu, kus peetakse nõu, kes peab emotsionaalselt väljakannatamatusse olukorda sattunud kogukonnast lahkuma, meenutab samasuguseid hääletusi nõia-, tantsu- ja lastesaadetes.
