Eesti esimesest ökokogukonnast jutustav „Südamering” on lõbus ja õpetlik film. Selles, et Märjamaa lähedal Mõisamaa külakeses 12 täiskasvanu ja kuue lapse koosluses sellised piinlikud ja naeruväärsed asjad juhtuma hakkasid, ei olnud sugugi süüdi nende programmiline põhieesmärk: elada võimalikult looduslähedaselt.

Paraku ilmneb filmist, et mõttetutel rituaalidel oli selle elanike jaoks hoopis suurem osatähtsus kui töötegemisel: koos ringis istumised, veidrate liigutuste tegemised, trummitagumised, eksootilise muusika kuulamised jne. („Hingame paar korda sügavalt sisse. Tunneme oma hingamist.”)

Sõnad on esialgu vägevad: „Uus kultuur harmoonias üksteise ja maaga”; „Ma näen selles kogukondlikus mudelis arengu kiirteed”. Aga esoteerikaga põllumajandust – ega ühtegi teist mikro- ega makromajanduse haru – ei arenda. Seega tuleb nõus olla kohaliku postiljoni arvamusega, kellele kommuuni tutvustatakse: „See on siis selline turvakodu nagu või?” Filmi alustav ja lõpetav istumisringis toimuv arutelu, kus peetakse nõu, kes peab emotsionaalselt väljakannatamatusse olukorda sattunud kogukonnast lahkuma, meenutab samasuguseid hääletusi nõia-, tantsu- ja lastesaadetes.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega