On kurb vaadata, kuidas Eesti kohta liiga palju üksikuid inimesi (ja üksikute osakaal on kogu aeg kasvanud) ei jõua kunagi „abieluturule”. Tihti on nad ka ühiskonnaelus tähelepandamatud, ehkki teistsuguste olude-võimaluste korral võiks nad olla keskmisest paremad partnerid ja lapsevanemad. Just nemad võiks täita selle „puudujäägi”, mis viiks Eesti iibenäitajad negatiivsest positiivseks, kui me muretseks nende inimeste pärast õigel ajal ja teistega võrdselt.