Toomas Alatalu: Eesti välispoliitika peab tagama rahvuslike huvide kaitse ja riikliku suveräänsuse püsimise EL ja NATO toel
Tasub mäletada, et riigikogu, mis peaks olema riigi välispoliitika kujundamise ja koordineerimise keskus, arutas aastail 1993-2006 välispoliitikat kaks korda aastas. Pärast seda on piirdutud ühe korraga aastas ja seda veebruarikuu teisel teisipäeval. Erinevalt mitmest naabruskonna riigist, on tegu praktiliselt jututoaga, sest arutelu lõpeb erakondade sõnavõttudega, kuid mingit üldistavat kokkulepet kõlanu kohta ei tehta. Ehkki – millal ja kus veel tuleks siis kokku leppida ühistes seisukohtades välis- ja julgeolekupoliitikas, kui mitte selle arutelu tulemusena? Nagu näiteks see toimub Leedus, kus kohtutakse taas paari nädala pärast ja fraktsioonide esindajad on selleks ajaks ka ühisseisukohad kujundanud.
See, et Eesti erakondade ja poliitikute (viimastest tõusis oma nägemuse selge esitlusega esile Oudekki Loone) tänased vaated välis- ja julgeolekupoliitikale erinevad, leidis rõhutamist meedias arutelu eel ja ka arutelu käigus. Opositsiooni esindava väliskomisjoni aseesimehe küsimusest valitsuskoalitsiooni kuuluvale esimehele, - kes esines arutelul n.ö. kaasettekandega, - võis aru saada, et neil kas pole komisjoni istungi ajal selleks aega või oli tegu osava ettemänguga eeskätt rõdul istuvatele diplomaatidele, et näete – meil on eriarvamused!? Seda rida võiks jätkata, sest poseerijaid oli rohkem - vanad kalad poliitikas teavad hästi, et pärast kahe spetsiaalselt koostatud dokumendi ärakuulamist ei otsusta järgnenud jututuba enam midagi.
Välisminister Urmas Reinsalu kasutas seekord oma lõppsõna selleks, et meenutada, kuidas Marko Mihkelson oli omal ajal vastu ÜRO Julgeolekunõukogusse kandideerimisele, et sama oli Marina Kaljurand Arktika Nõukogu vaatlejaks saamise osas ja Sven Mikser jättis reageerimata pakkumisele korraldada Tallinnas „kolme mere kohtumine“ (TSS), millest saab selle suve poliitiline suursündmus. Lisaks omalt poolt, et keegi ju pakkus sedagi, et Eesti võtab vastu 1064 pagulast, samas kui Leedu ja Läti olid nõus 710 ja 737-ga.
Seda kõike tõdemaks, et tegelikult on Eesti välispoliitika olnud küllalt heitlik, sõltudes nii ministrist kui ka erakonnast, keda ta esindas. Sealjuures saab riigikogu väliskomisjon tihti viimasena teada sellest, mis peaministri juures ja välisministeeriumis otsustati. Sestap oli kosutav kuulda, et kava „Eesti välispoliitika arengusuunad 2030“ koostamine käib. Tegu oleks Eesti esimese välispoliitilise kontseptsiooniga, sest viimase ülemnõukogu ja esimese riigikogu väliskomisjonide juhtidel polnud selleks pädevust ja seejärel jäädi ootama Euroopa Liidu ja NATO vastavaid dokumente.
Nagu öeldakse – parem hilja, kui mitte kunagi. Stardiaeg selleks on suisa kohustuslik, sest rahvusvahelises suhtluses on reeglitepärane aeg asendunud korraliku anarhiaga, kus reakodanikul on raske mõista seniste ettekujutuste peapealepööratust. Kui mainida näiteks üksnes Iraani ballistiliste rakettidega antud lööki USA-le ja Türgi kallaleminekut Venemaa spetsidele Süürias.
Mõistagi peab Eesti välispoliitika tagama rahvuslike huvide kaitse ja riikliku suveräänsuse püsimise ning seda Euroopa Liitu ja NATOsse kuulumise toel.
Selge seegi, et liitlaseks number üks olgu ja jäägu USA, ent tervikuna väärivad paljud välispoliitika peatükid märksa suuremat lahtirääkimist omaenda rahvale ja ka paljudele riigikogu liikmetele, mida tuleb järeldada toimunud arutelu põhjal. Kasvõi Eesti äsjane liitumine USA algatatud usuvabaduse alliansiga. Seda eestlaste suure usuleiguse juures!?
Tegemist on hea näitega sellest, kuidas väikeriigil tuleb oma välispoliitikas teha valikuid ja mis asi on pragmatism välispoliitikas. Eriti suurriikide kiirelt muutuva välispoliitikaga maailmas. Nimed Trump ja Brexit ütlevad selles vähe. Targem on meenutada aega, kui reformierakondlane Urmas Paet oli välisminister ja USA riigisekretär Hillary Clinton kutsus ta ühenduse LEND (Leaders engaged in New Democracies) kaasesimeheks. 30 riiki esindav ühendus tegeles demokraatia edendamisega maailmas ja Paeti puhul tähendas see seda, et järjekordset riiki külastades käis ta võimuritega kohtumise järel samuti kohtumas opositsiooni ja kodanikuühiskonna esindajatega. Võib julgelt öelda, et 2010-2012 oli see üks silmapaistvamaid ameteid, mida Eesti välispoliitika maailmapõllul omas, ent pärast Clintoni ametist lahkumist see organisatsioon hääbus. Nagu rahvusvahelises elus ikka juhtub. Nüüd siis on isamaalasel Urmas Reinsalul võimalus end näidata USA vabariiklaste värskes, 27 riiki ühendavas alliansis.
Ka Eesti kuulumine ÜRO julgeolekunõukogusse tuleb läbi teha Trumpi ja USA vabariiklaste uusi ootamatusi tõotaval ajastul, millel on nii plussid kui ka miinused.
Hetkel on vast olulisim tajuda seda, kuivõrd ootamatud siis ikkagi on Trumpi ootamatused? Kuna Trump on kord antud lubaduste täitmist ootav mees, siis peaks olema selge, et kui Berliin ja Pariis täitnuks kurikuulsa 2% nõude, oleks NATO-l märksa vähem probleeme kui täna. Samas sellele, et võetud kohustustest viilimisega paralleelselt ajasid mõlemad riigid ja selgelt kõigi teiste arvel gaasiäri Venemaaga, saanuks juba ammu tähelepanu juhtida ülejäänud Euroopa, ka Eesti.
Teisisõnu – ka Trumpi käigud on ettearvatavad, nagu seda on ka Venemaa presidendi Putini omad. Eesti peavoolumeedia kuulutab Medvedevi valitsuse langemise siiani üllatuseks!?. Äsjakõlanud välispoliitilise ettekandes oli aga analüüsi minimaalselt. Vähem kui aasta võimul olnud valitsuselt olnuks palju nõuda tarkust kahe suurjõu suunas, ent Balti koostöö ja Rail Balticu osas ju ka midagi selget ja suurt ei öeldud. Ent pidanuks! Ehk aitab Julgeolekunõukogus istumine ja teiste kõrvalt ja ülalt vaatlemine kaasa selgema ettekande tegemiseks aasta pärast.
