Lauri Vahtre: kuidas unustada tõika, et Eesti Päästekomitees polnud ühtki homoseksuaali. Kas uue "Kevade" Imelik peaks tulema Pakistanist?

See võib ajaloolase ja ühtlasi ajalooga leiba teeniva inimese suust üllatavalt kõlada, kuid mälu, nii vajalik kui ta on, on ühtlasi ka koorem.

Me peame üleval mälu instituute, me hindame ja hoiame mälestusi – kõik see on vältimatult vajalik, sest nagu vana tarkus ütleb: teadmata, kust sa tuled, pole sul aimu, kuhu sa lähed või minema peaksid, ent sellegipoolest võib mälu olla ühtlasi nuhtluseks.

Mälu on lai mõiste. Sotsiaalsel tasandil tuleb eristada vähemalt kaht mälu. Üks on elav, folkloorne mälu. See vormib kunagised reaalsed julmurid peninukkideks ja koerakoonlasteks ning kannab edasi mälestust „vanast heast Rootsi ajast”. Kui tuua vaid mõni näide. Sellel mälul on omadus lõpuks kustuda. Teine on kirjalik ja jääb selleks, mis ta on, pakkudes sajandist sajandisse samu algandmeid näiteks sellest, kuidas kutsus Lembitu 1217. aastal eestlaste ühismaleva kokku või kuidas vaprad tallinlased 1577. aastal Ivan Julma vägedele vastu panid. Kui taas tuua vaid mõni näide.

Baltisakslaste narratiiv

Ja nagu arvata võib, leidub ka mitmesuguseid vahevariante, mille puhul on raske selgeks teha, kui palju need tuginevad elus pärimusele (n-ö vanaisa-vanaema vanapõlve juttudele), kuipalju kirjalikest allikatest nii- ja naapidi välja kiiranud teadmistele. Sellise segamälu näiteks võib tuua baltisakslaste teadmise, et nad on meie maa kunagi vallutanud, Euroopaks teinud ja seda sajandeid barbaarse Ida vastu kaitsnud.