Ainar Ruussaar: 1993. aastal võinuks Eesti ja Venemaa vahelisse jõkke tekkida punased vereplekid...

1990. aastal oli laguneva Nõukogude Liidu juhil Mihhail Gorbatšovil veel mingigi lootus tollast vägivaldset moodustist säilitada. Ta oli Euroopa endised sotsialismimaad üsna kergesti vabaks lasknud, andnud järele USA presidendi Roland Reagani ajalookuulsale soovitusele lammutada Berliini müür, kuid tema sünnimärk tema laubal võttis sisepoliitikas üha verisema varjundi.

Inimesi tapeti Thbilisis, Bakuus, Ferganas, hiljem ka Vilniuses ja Riias. Gorbatšovi arvates võinuks rahva arvamus vabadusele pööratud liitriigi veel päästa. Õnneks ei päästnud.

Võib oletada, et Nõukogude Liidu viimasele juhile andis hääletuse korraldamiseks tõuke nüüdseks 30 aastat tagasi juulis Serbias toimunud rahvahääletus selle üle, kas säilitada Serbia ülemvõim lagunevas Jugoslaavia liitriigis. Referendumi üks tulemusi oli verine sõda. Nõukogude Liit teatas 1991. aasta jaanuaris, et sama aasta märtsi keskel toimub impeeriumi ajaloo esimene rahvahääletus. Esitati üsna keeruline küsimus: kas peate vajalikuks säilitada NSV Liit kui võrdõiguslike suveräänsete vabariikide liit, milles on tagatud kõigist rahvustest inimeste õigused ja vabadused?

1991. aasta kevadel ei saanud sellel rahvahääletusel enam osaleda Eesti, Läti ega Leedu, samamoodi referendumite tõttu osa territooriumide kaotamise valus Gruusia ja Moldova. 150 miljonist inimesest Venemaalt, Ukrainast, Valgevenest, Kesk-Aasia liiduvabariikidest ja Aserbaidžaanist, kes hääletusel osalesid, 76% ikkagi teatas, et usub demokraatlikku Nõukogude Liitu.

Eesti ennetas Gorbatšovi rahvademokraatlikku üritust oma esimese ametliku rahvahääletusega 1991. aasta 3. märtsil.