Tavapäraselt kujutatakse rahva lemmikuid kui ikoone ning peidetakse nende nõrkused värvikihi alla a la: olud olid sellised ja loominguline inimene sattus hingelisse kriisi. Jah, olud olid sellised, aga see oli ka kõik. Hundijalavesi oli jumal ning kui sadat grammi – või enamat – hinge all polnud, puudus ka loomingulisus.

Tänapäeval leiaks Anniko paremal juhul kodutute hooldekeskusest, halvemal kinnimajast, kus ta istuks perevägivalla eest – vähemalt osa tema viiest elukaaslasest sai moel või teisel tümitada nii vaimselt kui füüsiliselt. Kaine peaga olnud Anniko leebe, südamlik ja romantiline härrasmees, aga palju neid kaineid hetki ette tuli...

Kommunismi ehitaval nõukogudemaal tuli inimest aidata – kui ühest töökohast löödi kodanik joomise pärast minema, leiti talle teine amet. Nii liikuski Anniko siia-sinna, põikas tänapäevases mõistes rehabilitatsioonikeskusesse, mis toona oli tuntud viinaravila nime all, aga või see teda päästis.

Kui Anniko läbi esimeste elumere lainete Eesti Raadiosse jõudis, olid seal juba lauad kaetud. „Sa ei saanud olla ajakirjanik, kui ei suitsetanud – see oli ebanormaalne. Suitsetasid kõik, ja viina joodi palju ja igal pool,” meenutas Ene Hion toonaseid aegu. Anniko jõi rohkem kui vähem ning saadeti mõne aasta pärast asumisele Võrru korrespondendiks, ent kaotas sellegi töö. Järgnesid töökohad kultuurimajades, üks abielu ei jõudnud lõppeda, kui algas järgmine, lapsed siin ja seal...

Ent kõigele vaatamata oli Annikol annet – suurejoonelised kultuuriprojektid vajusid unustusse, ent kui ta ühel hetkel kirjutusmasina taha istus, lõi ta midagi jäädavat.

Jäägu kirjandusteadlaste arutada, kuivõrd kuulub „Rusikad” Eesti kirjanduse kullafondi, ent rahvas oli vaimustuses ning esimest trükki osteti hoogsalt, kuni see lettidelt koristati – no ei ole tegu nõukogude inimesele kohase kirjandusega, kuigi teost oli kärbitud neljandiku võrra. Seega hakkas raamat liikuma käest-kätte nagu letialune kaup. Mullugi, kui ilmus esmakordselt tsenseerimata „Rusikad”, said selle vastu vaid Andrus Kivirähk ja Tõnu õnnepalu.

„Rusikad” oli midagi erilist.

„Oma uskumatute pöörete ja paisutatud karakteritega ei ole „Rusikate” kumbki versioon täiuslik, tõsine, krossilik või traadilik 1970. ajalooromaan,” arvas kirjanduskriitik Johanna Ross.

„Kord värvilistes peiarihilpudes, kord otse kui „mantli ja mõõgaga” siin argiasjalikul Maarjamaal seigeldes, kord tõsimeelse ja õiglase mehe maavillases kuues. Just need ja taolised erinevad rüütused annavad lehekülgedele lõhnu ja värve, kujundavad käsikirja arvestatava tuumiku,” kirjutas pärast esmatrüki ilmumist kirjanik Endel Tennov.

„Räme tükk. Metsiku talendi kirjutatud,” arvas Vahur Afanasjev.

Paraku määrab meie olemise või mitteolemise saatus. Anniko sai elu enam-vähem paika, asus elama Viljandi lähistele, planeeris „Rusikatele” nelja sama mahukat järge, kuid leidis ootamatult lõpu naaberküla mehe noa läbi. Mõrva varjab tänini saladuseloor. Kas tõesti tellis tapatöö KGB, kes pelgas uutes raamatutes paljastusi? On neid, kes seda usuvad ja neid, kes ei usu. Lugeja otsustagu ise.