Ainar Ruussaar: tugev riik toob omad alati koju. Nagu 1992. aastal Abhaasiast, nii ka nüüd Euroopast

Eesti reisiparvlaev Romantika tõi üleilmse viirusepaanika tõttu Euroopasse lõksu jäänud inimesed tagasi koju. 1992. aasta sügisel tõi alles taasiseseisvunud Eesti omad koju sõtta kistud Abhaasiast.

Eestis oli vaevu mõne kuu kehtinud oma raha. Iga päev plahvatas mõnes putkas pomm. Krasnodari, Tšetšeenia, Linnuvabriku ja arvukad teised allilmagrupid klaarisid Tallinna tänavatel arveid päise päeva ajal. Gruusia sõdis oma territooriumi eest väga veriselt kahel rindel – lõunas Abhaasias ja põhjas Osseetias. Abhaasia eestlaste õitsvad asundused jäid sõjale jalgu.

Ma ei tea, kes tollases valitsuses surus läbi otsuse tuua kaasmaalased sõja jalust nende ajaloolisele kodumaale. Kindlasti olid selle otsuse taga tollane kodakondsusameti juht Andres Kollist ja päästeameti üks tollaseid juhte Kalev Timberg, kes olid Suhhumis varem kõvasti eeltööd teinud. Nad saadeti lennukiga eestlasi koju tooma ja mul õnnestus nendega kaasa minna.

Esimene lend maandus laostunud Gruusia vägede kontrolli all olnud Suhhumis 1992. aasta oktoobri lõpus. Vaevu aasta varem loodud Estonian Airi päevinäinud TU 134 piloodid olid venekeelsed kogenud lendurid, kes pidid maanduma ja õhku tõusma lennuväljal, mida Abhaasia ja Tšetšeenia sõdalased hoidsid pideva tule all. Kokpiti uks oli lahti ja tühjas lennukis esireas istudes kuulsin närvilise grusiinist maapealse dispetšeri ja lennuki komandöri roppu kahekõnet, kui ööpimeduses Suhhumis maandusime. Pommitamishirmus oli Suhhumi lennuväljal kustutatud kogu valgustus. Lõpuks leppisid mehed – üks õhus, teine maal – kokku, et maandumisraja lõppu tähistab üks korraks sisse lülitatud esituledega sõiduk. Eesti eraldusmärkideta ja täiesti valgeks värvitud lennuk maandus.