Kui keegi oleks kuu aega tagasi öelnud, et kevade esimesel päeval istun mina eriolukorralises Eestis keset töönädalat kodus, ja nii juba mitu päeva, ning põrnitsen arvutiekraani, pean Skype’ikoosolekuid, õpin tundma uusi tehnilisi suhtlemisvahendeid -, ei oleks ma seda uskunud. Vaikselt hakkab kohale jõudma, et käsil ei ole film vandenõuteooriast ega täiskasvanutele mõeldud mäng. Isegi mitte õppus. Tuleb tunnistada: pärast Teist maailmasõda ei ole Eesti territoorium kunagi nii lukus olnud, ei sisemiselt ega välimiselt, kui täna.

Emad ja isad õpivad täna...