„Kuidas siis ka läheb?” küsib tuttav minult. Me polegi ammu juttu ajanud, kuid nüüd, keset eriolukorda, on aega ka kõige rohkem ununenud sõbrad-tuttavad taas sotsiaalmeedia kaudu üles otsida.
„Hästi,” kõlab mu aus vastus. Tahaksin nagu öelda midagi erilisemat, viriseda, et toas istumisest on jube kopp ees, plaanitud lennupiletid tühistati, kauaoodatud kontsert lükaati edasi, kinod-teatrid pandi kinni...
„Ega mu elus polegi suurt palju muutunud,” leian end seletamast. „Ah, ma käisin ennegi väga harva teatris-kinos, kontserdile sattusin heal juhul korra poolaastas, millal viimati välismaal olin, ei mäletagi. Tõtt-öelda elan nüüd, eriolukorra karantiinis samasugust igapäevaelu edasi.” Tuttav saadab mulle selle peale internetis leviva meemi (imestus, kui sa saad aru, et su elu ongi üks karantiin) ja vastab: sama siin. Meid ühendab see, et oleme...
Artiklist saad veel teada...
... mida soovitavad astronaudid teha, et isoleeritusega paremini toime tulla?
... miks Maarja noomib oma tuttavaid, kui nood paluvad tal neile tasuta kopeerida mõne maksmismüüri taga olevat artikli.
