Toomas Kirss: tööta jäänud kunstiinimesed mingu appi poodi või põllule, kus on hädasti töökäsi tarvis!
1. aprillil esilinastuma pidanud uue Eesti filmi „Salmonid. 25 aastat hiljem“ režissöör ja produtsent Toomas Kirss (61) teatab, et ehmus, kui tegi ühel päeval arvuti lahti ja näitlejad karjusid talle sealt näkku: „Kurat, püsi kodus!” „Ma ei ole loomult toriseja, aga see oli küll piinlik. Kui mõtlen nendele inimestele, kes on praegu sundsituatsioonis – meie toredad müüjad ja kassapidajad, tänu kellele saan osta poest omale toidu. Samuti bussijuhid ja toidukullerid, politseinikud… Miks te nende peale karjute?“ küsib Kirss.
Tema sõnul on hästi paljud kunstiinimesed roninud kuskile elevandiluust torni ja vaatavad sealt kurja pilguga alla pisikeste lihtsurelike peale. „Nagu meie oleksimegi loodud nende teenindamiseks ja neile aplodeerimiseks. Sest nemad on nii suursugused: me anname teile ju autogrammi, me paneme teid ju naerma! Nalja teete või? Peaksite olema tänulikud, et on olemas sellised inimesed, kes tõusevad hommikul vara, et teha poeuksed lahti ja teid teenindada. Või need, kes iga päev varavalgest hilisõhtuni bussimarsruuti sõidavad,“ pahandab Kirss.
„Kõige raskem on mul mõista, miks külvatakse inimestesse nii palju hirmu. Miks loetakse üles surnuid, aga ei teatata sellest, kui palju meile Eestisse uusi ilmakodanikke sündis? Elus on ju nii palju toredat, aga meile näidatakse vaid halba. Kui paljud inimesed on saanud olla kolm nädalat jutti koos oma perega! Mõelge, millal oli viimane kord, mil olite lastega päevast päeva, hommikust õhtuni koos? Õppisite nendega koos, sõite nendega koos. Võtsite raamaturiiulist raamatu ja lugesite koos. Vaatasite koos mingit filmi või mõnd huvitavat telesaadet. Kuulasite raadiost midagi. Helistasite oma vanavanematele, sest neid ei saa külastada, aga nendega saab rääkida! Mis on selles halba?
Ärme külvame paanikat, sest selleks pole mingit põhjust – kõigil on kõhud täis ja enamasti peavari ka olemas. Paanika tekitab inimestes trotsi ja paneb hüsteerilised inimesed sotsiaalmeedias viha külvama. Lahti on läinud suuremat sorti üksteise peale kaebamine. Helistatakse politseisse ja kaevatakse, et kuskil Saku motokrossirajal sõidavad mingid mehed mootorratastega. Natuke meenutab see mulle üht teist aega, mida me keegi ei taha uuesti läbi elada.“