Arkadi Popovi tööpäevad on pikad ja suhtlemisrohked, ent pärast üht ootamatult vara (kl 19!) lõppenud tööpäeva leiab ta aega maanduda kodudiivanile ja anda LP jaoks pikem intervjuu. See saab teoks Skype’i kaudu: tema istub oma kodus ja mina omas. Dr Popov vastab isiklikele ja peret puudutavatele küsimustele humoorikalt ja korraks tundub, nagu kogu maailma vallanud viirusepaanikat polekski.

Õppisite venekeelses koolis, aga teil on perfektne eesti keel. Mis nipiga?

Aitäh, ma ise nii ei arva, aga eks venelased ongi väga andekad. (Naerab.) Isa ja ema on mul vene rahvusest, nad ei osanud eesti keelt. Kui 1988. aastal keskkooli lõpetasin, ei osanud ma samuti sõnagi eesti keelt. Sel ajal ei osanud keegi, sest erilist vajadust ju polnud. Ka ülikoolis oli minu kursus viimane venekeelne ravi eriala kursus. Aga elu ise õpetas mind. Pärast ülikooli pidin sageli loenguid lugema, mida teen ka praegu. Arstina pean päris palju kirjutama, samuti administraatorina, kuna olen keskuse juhataja. Räägin palju patsientide ja kolleegidega, kogu aeg lihvin oma keelt. Eesti keel on osa mu elust, ma ei saa kuidagi teisiti. Kõik on tulnud ise õppides. Meie kodune keel on vene keel, aga räägime abikaasa ja lastega vabalt mõlemas keeles.

Leidsite oma abikaasa, Lääne-Tallinna keskhaigla EMO juhina töötava Anžela Popova oma kursuselt. Kas see oli silmapilkne äratundmine?

Oo jaa. See oli väga romantiline äratundmine. Siiamaani nutan, kui selle peale mõtlen. (Naerab lõbusalt.) Istusime temaga kõrvuti patoloogilise anatoomia tunnis ja sealt see tekkis.