Kreenholmi juht Meelis Virkebau vaatas mulle 2003. aasta varakevadel oma kabinetis otsa niiskete silmadega. Ta oli äsja kirjutanud alla ühele sadadest Kreenholmis töötanud naiste koondamisteadetest. Teised tollased Eesti ettevõtjad iseloomustasid Virkebaud kui liiga ausat inimest. Ta kirjeldas mulle tekstiilitehasest koondatud Narva naist, kes tuli suurettevõtte juhi kabinetti õigust nõudma. Miks sai koondamisteate just tema, korralikult töötanud inimene?

Direktori kabinetti tulles rippus naisel käe otsas kaks väikest last, kellest ühel oli puue. Narvalanna ilmselt ei valetanud, kui ütles, et tema alkohoolikust mees on töötu ja nüüd pole neil enam mingitki sissetulekut. „Kui mu lauasahtlis oleks olnud laetud relv, oleksin ennast selle naise ja laste ees maha lasknud,” ütles Virkebau.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega