„Ma ei mängi lotot ilmselt seetõttu, et jackpot’i olen ma oma abikaasa kujul juba võitnud,” ütleb Anni.

Pöördeline suvi New Yorgis

„Laste saamine ei olnud meie jaoks juhuslik, kõik viis last on olnud väga oodatud ja planeeritud,” ütleb Anni. Noorest peast sai nalja visatud, et tulevikus võiks peres kasvada neli või seitse last. Millalgi sai sellest unistus.

Kui Tarvo on algusest peale pereinimene olnud ja juba noorelt sellest unistanud, siis Anni lootis, et saab palju ringi rännata, ja kujutas end ette töötava emana.

„Pärast oma 18. sünnipäeva sõitsin suveks ihuüksinda New Yorki maailma avastama. See oli minu jaoks väga pöördeline ja silmiavav – nii kaua ja kaugel polnud ma varem kodust ära olnud. Elasin kohalike juures ja olin eri filmitegijate juures praktikal. Sel ajal unistasin veel režissööritööst ja elust võõrsil, aga sain ruttu aru, et see elu ei ole siiski päris mulle. Kohtasin väga üksikuid inimesi, väga palju tööle pühendunud inimesi, väga pealiskaudseid inimesi. Siis jõudsin tugeva äratundmiseni, et ma ei suudaks iial elada nii perekauget elu. Nägin, et sellist eraelu, millest olin unistanud, ei ole võimalik ühildada sellise tööeluga, millest olin unistanud,” kirjeldab Anni.