- Siis 170 „abipolitseiniku seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus", kus mitmete probleemsete asjade hulgas oli ka välismaalaste seaduse muudatused. Tean, et see osa oli väga probleemne ka paljude koalitsioonisaadikute jaoks. Aga toetus (54 poolt) ikka saadi.

- Siis 165 hädaolukorra seadus. Ja mitte ilma asjata läks selle seaduse menetlemine lappama, sest kriitikuid seaduse sisu osas oli küll ja veel. Aga läks läbi (47 poolt).

- Vahel ka mõnede ministrite katsed kasutada eriolukorda, et läbi suruda ammuseid soove. (Neid oli mitu, aga suuremat tähelepanu pälvis Mailis Reps koos oma eksamite saagaga).

- Vahel ka küsitavusi lisaeelarve osas, kuhu järsult on ilmunud mitte ainult kriisiga seotud asjad (kriitiline analüüs ilmus paar nädalat tagasi Ekspressis).

Pahupidi protsess

...Ja siis oli selle nädala esmaspäeval riigikogu spiikri vaidlus opositsiooniga (tegelikult ei olnud see vaidlus ainult opositsiooniga, aga ikka). Need kes tahavad, võivad vaadata seda väga pikka vaidlust stenogrammist. Kokkuvõtvalt aga juhtus see: kui küsimused tundusid spiikrile keerulised, siis ta otsustas neid mitte võtta, vaid minna kohe hääletamisele, jättes nii pika küsimuste järjekorra teadlikult arvestamata. Toimus hääletamine. Ja alles siis ta võttis vastu küsimusi, mis puudutasid enne hääletamist toimunud arutelu. See on täpselt sama, kui kohtus tunnistada kedagi süüdi (või õigeks) ja alles seejärel kuulata ära tunnistajaid. Sisuliselt see oli sõnum: mul on võim ja mu arusaam asjadest on olulisem, kui parlamentaarne kord. Punkt.

Aeg ajalt tekib tunne, et kes üldse ütles, et meie jaoks on/oli oluline parlamentaarne mudel. Viimased nädalad näitavad et on hoopis oluline olla „pumba" juures. Kui oled opositsioonis, siis räägid parlamentaarsetest väärtustest, kui aga haarad võimu, siis parlamentaarsetest kommetest võib justkui üle sõita.

Üleval loetletu on karm, sest nii meie tasapisi annamegi osakesi oma õigusriigist. Aga kuidas seda mitte teha?

Peata ratsanikud

Esmalt muidugi see, et parlamenti sattuvad inimesed ei loobu supervõimalusest mõelda oma enda peaga. Nii mugav on olla „peata ratsanik". Antakse kuskilt „koalitsiooninõukogust" teada: „see muudatus on vajalik" - lähed ja hääletad. Mitte keegi ei seleta sulle, miks, aga ega sa ise ka ei küsi. Vastus on ju olemas: sest kõik, mis teeb koalitsioon, on automaatselt hea ja vajalik. Kõik, mida hüüab opositsioon, on halb ja kiuslik. Ja väidetavalt nii (väiksemas või suuremas mahus) oli see aastaid kombeks (sõltumata sellest, kes oli pumba juures).

Ja siit me jõuame teisele olulisele asjale, mis on ehk pisut poliitiliselt naiivne, kuid teisiti ei saa: iga poliitik, kes praegu talub, et tema parlamentaarsetest õigustest sõidetakse üle, peab mitte teistele, vaid endale lubama - kui mina olen järgmine kord pumba juures, ma nii ei tee. Sest üks asi on maailmavaatelised vaidlused, mis on igatepidi õigustatud ja loogilised. Hoopis teine on üldväärtused, mille nimel me kunagi laulsime end vabaks.

Ilmunud algselt autori sotsiaalmeedia postituses.