JUHTKIRI | Meie tähtsa liitlase hiilgus ja viletsus
USA kosmoseagentuur NASA saatis reedel Elon Muski rajatud ettevõtte kanderaketiga kosmosse kaks astronauti. Ameerika raketiga, mitte Venemaa kallist ja alandavat veoteenust kasutades nagu viimased üheksa aastat.
Saab rääkida meie tähtsaima liitlase triumfist, sest peale venelaste kosmosemonopoli lõpetamise on SpaceX-i kanderakett suur tehnoloogiline samm edasi. Rääkida võib ka kapitalismi triumfist, sest tegemist on eraettevõttes ja erakapitali abil sündinud uue põlvkonna kanderaketiga, mitte riikliku lahendusega. (Tõsi küll, ka NASA ja muude riiklike toetuste roll on uue kanderaketi sünnis olnud märkimisväärne.)
Ent samal ajal toimuvad Minneapolises ja paljudes teistes USA suurlinnades rahvarahutused ja rüüstamised, mis kuuluksid otsekui mõnda Kolmanda Maailma riiki. Komandanditund, rahvuskaart tänavatel... Selliseid uudiseid ootaks pigem Bagdadist või Muqdishost, mitte Los Angelesest või Minneapolisest.
Kosmosevõidujooksus ette rebimine vs. rassirahutused. Ameerika on endiselt sisekonfliktide raskuse all kokku vajumisest kaugel.
Donald Trumpi loosung „Make America great again” kõlab selle taustal üpris naeruväärsena. Trumpi poliitika pole siiski praeguste rahutuste ainu- või isegi mitte peapõhjus, sest jälle kord lõkkele löönud vimmal on sügavad ajaloolised juured. Rassirahutusi on USA-s toimunud Trumpi eelkäijategi ajal – vahel harvemini, vahel sagedamini, aga võib öelda, et regulaarselt. Tavapõhjus, nagu nüüdki, on see, et politseinikud kohtlevad kuriteos kahtlustatavat mustanahalist karmilt ja ta sureb.
Raske on Eestis pakkuda lahendust konfliktile, mille allhoovusi ei taju täielikult või ei taha arvestada isegi kõik ameeriklased. Ameeriklaste õpetamise asemel mõelgem pigem, kui kindel on liitlane, kes on küll majanduslikult ja sõjaliselt võimas, aga vaevleb arvestatavates sisevastuoludes. Ajaloole mõeldes saab öelda, et kõigest hoolimata pole olukord katastroofiline. Ka 1960–1970-ndad, mil NSV Liidu ja Ameerika kosmosevõidujooks tipnes ameeriklaste Kuul käiguga, iseloomustasid ägedad rassirahutused. Mitte et need kaks peaksid tingimata koos käima või võimendaksid kuidagi teineteist, aga paistab küll, et Ameerika on endiselt sisekonfliktide raskuse all kokku vajumisest kaugel.
