Veiste, varemete ja vägevate rannarootslaste saar

Paldiskist paarikümneminutise meresõidu kaugusel asuv Pakri pakub haruldasi elamusi neile, kes ei karda lehmakoogi sisse astuda.

Pakri saarte lugu algab ammu enne meie aega – enne kui eestlased lugesid ja andsid välja ajalehti ning enne kui lihtne inimene siin üldse kirjatähti tundis. Seetõttu pole ka täpselt teada, millal esimesed rootslased Pakrile jõudsid või kust nad tulid. Pakri saari mainitakse rootsipärase nimega esimest korda 13. sajandil, kui Taani kuningas need Padise kloostri valduste hulka arvas.

1345. aastal müüs Padise klooster Suur-Pakri saare 34 hõbemarga eest viiele rootslasele ja nii seal kui ka Väike-Pakril, mis on tegelikult pindalalt naabrist suurem, seadsid end sisse rootslased. Saarte edasist ajalugu iseloomustab võitlus elanike isikliku vabaduse ja õiguste eest ning vägikaikavedu mõisnikega. Muul ajal tegutsesid saarte elanikud vaikselt omakeskis, kasvatasid teravilja ja karjatasid loomi, asutasid külasid ja käisid kirikus. Pakril elanud rannarootslaste kogukonnas arenes välja oma folkloor ja dialekt – kusjuures kummalgi saarel kasutati veidi erinevat kõnepruuki.