Eesti Päevaleht 25. Suurtest skandaalidest inimeste päästmiseni
Eesti Päevaleht on sünnist saadik ehk viimased 25 aastat hoidnud oma terava pilgu all kogu Eesti elu. Kajastatud on tervet hulka poliitskandaale, 1990-ndate ja 2000-ndate alguse kuritegelike jõukude omavahelisi võitlusi ja tapmisi, kõiki Eesti elu tähtsündmusi alates kultuurist ja spordist kuni pisikese valla tegemisteni välja.
Täna, Eesti Päevalehe 25 sünnipäeval, meenutame lugejaile taas eredamaid hetki neist aastatest. Muidugi pole siin kaugeltki kõiki vapustavaid lugusid, poliitteemadki oleme seekord lausa meelega kõrvale jätnud, ent pildi 25 aasta pikkusest tööst ja värvikast Eesti elust peaks see kollaaž andma.
1995. Need neetud salalindid
1995. aastal leidis kaitsepolitsei relvaäri juhtumit uurides, et üks nende huviobjekt töötab eraturvafirmas SIA. 22. septembril otsustati firma Välja tänaval asunud kontor läbi otsida. Relvi ei leitud, küll aga mõned helikassetid poliitikute kõnelustega. Meedias tuli asi avalikuks, kui Toomas Sildam avaldas 5. oktoobril Eesti Päevalehes artikli „Poliitikute erakõnelusi kuulati pealt”. Kirjutis põhines parlamendi kapo komisjoni esimehelt Vahur Glaaselt saadud andmetel – komisjon oli juba pärast läbiotsimist saanud värsket infot.
Nii tagasihoidliku algusega andis Eesti Päevaleht avapaugu lähiajaloo kuumimale poliitskandaalile, mille sündmused rullusid nädala jooksul kui seebiooperliku filmi stsenaariumis.
Kahtlemata painab ajaloohuvilisi siiani küsimus, kas toona 35-aastane Koonderakonda kuulunud Glaase täitis kellegi käsku puksida Savisaar minema ja tõmmata Siim Kallas valitsusse või lihtsalt polnud tal tõejanu muud moodi kustutada kui Savisaare lindihimu avalikustades.
Pöörasesse nädalasse mahtusid peaminister Tiit Vähi ja siseminister Edgar Savisaare ilmajutud uduses Londonis, president Lennart Meri riiklik raev nuhkijate vastu, siseminister Savisaare üheks päevaks jäljetult kadumine, tema nõuniku ja elukaaslase Vilja Laanaru tulepesa ette viskumine ja kuulutamine: mina lindistasin.
Täpselt nädal hiljem, 12. oktoobril astus Vähi tagasi ja algas Kallase osalusel uue valitsuse kokkuklopsimine. Haledalt pildi ja sõna salajase salvestamisega vahele jäänud Keskerakonna esimees lubas lahkuda poliitikast ja kadus Hundisilma tallu maapakku.
Võttis aastaid, kuni Savisaar suvatses tunnistada, et tema lindistas ja korraldas lindistamist.
Toomas Sildam meenutab loo sündi järgmiselt:
„Alguses oli sõna. Sedapuhku tegelikult mõned sõnad, mis kukuvad hoopis teisel põhjusel hotell „Olümpia„ kohvikusse kokku lepitud kohtumisel. Vestluskaaslane poetab „ja siis need SIA-st leitud lindid, need võivad veel plahvatada” või midagi taolist.
SIA oli siis mainekas eradetektiivibüroo, kes ajas edukalt enda klientide asju ja tegi ka koostööd Tallinna kriminaalpolitseiga. Seal töötasid mitmed omal ajal tuntud politseinikud ja riigi ihukaitseteenistuse endised ametnikud, kes hiljem kõndisid poliitika ääremaadel, olles Edgar Savisaare kõrval. Sel ajal oli Savisaar Tiit Vähi valitsuse siseminister.
See on ajakirjandusest teada, et kapo tegi SIA kontoris läbiotsimise, sest keegi SIA-st oli ebaseadusliku relvaäri kahtlusalune. Aga ”SIA-st leitud lindid”? Keegi lindistas kedagi või midagi... Aga kes ja keda?
Ajakirjaniku vestluskaaslane „Olümpia” kohvikus on kahtlemata hästi informeeritud, see käis tal palga sisse, ja teab täpselt, millised lindistused Kapo leidis SIA seifidest. Veel näib ta arvavat, et ajakirjanik on samuti asjast teadlik.
See arvamus on vale. (Nagu on ilmselt ekslik oletus, et info tilgutati teadlikult, et tekitada sisepoliitiline keeristorm ja vahetada valitsust.)
Mida ajakirjanik sellises olukorras teeb? Teadmatuse demonstreerimine võib mõjuda ehmatavalt ja lukustavalt. Seega on kasulik korraks vaikida, noogutada murelikult pead ja nõustuda, et „need lindid on suur jama, jah”. Edasi on mõistlik kehitada õlgu, et „kuidas need üldse SIA-sse said ja jäid,” mispeale informeeritud vestluskaaslane ütleb iseenesestmõistetavusega „eks nad täitsid Savisaare tellimust, mis muud”.
„Mage lugu,” resümeerib ajakirjanik, „ega see kotti jää”. „Ei jää, kapo peab ju nende teistega rääkima,” nõustub vestluskaaslane. „Ja küll nad räägivad,” õngitseb ajakirjanik edasi. „Mida Kallasel karta on, ta võib olla päris tige,” tuleb kiire vastus. Toona oli Eesti poliitikas ainult üks Kallas – Siim Kallas, Reformierakonna esimees.
Niisiis, SIA-st leiti siseminister Savisaare lindistused, millelt on kuulda ka Siim Kallase häält.
Pole paha, mõtleks iga ajakirjanik. Loos on veel ruutmeetrite kaupa valgeid laike, aga neid saab juba lihtsamalt täita. Helistad mõnele järgmisele hästiinformeeritud inimesele ja küsid talt samuti informeeritud toonil, et „nendest SIA lintidest hakkab üks suur möll kerima”. „No kurat, ma ei saa aru, miks Savisaar pidi oma kohtumisi lindistama,” kuuled vastuseks. „Kas Kallas tõesti ei teadnud?” viskad uue õnge. „Muidugi ei teadnud, ei teadnud ka...” ja kuuled uusi nimesid.
Niimoodi, ettevaatlikult astudes, liigudki teadmatuse puzzle-väljal ja püüad iga sammuga pilti enda jaoks rohkem kokku panna.
Kiire kohvi kellegagi rahvusraamatukogu kohvikus, edasi ükskõiksel toonil tehtud telefonikõne, mis kostub nii nagu kaks võrdselt informeeritud inimest räägivad ühel teemal, kuigi üks neist – ajakirjanik – alles kompab, otsekui kinnisilmi mõistatades – elevant või kaelkirjak.
Siis on pilt koos ja lugu ajalehes.”
Kärt Anvelt meenutab, et tal on siiani alles kassett, millel on Tiit Vähi ja Edgar Savisaare vestlus, mis oli lindistatud Vähi korteris. Lindistaja ei olnud loomulikult Vähi.
1996. Vilja Laanaru pihtimus pärast lindiskandaali
1. aprillil hakkas ilmuma üks mitmeti märgiline lugu. Nimelt käis praegune Harju Elu tegevtoimetaja Ülo Russak 1995. aasta sügisel lindiskandaali tõttu metsade rüppe varjunud Edgar Savisaarel ja Vilja Laanarul korduvalt diktofoniga külas. Eesti Päevaleht meenutas 2000. aasta suvel, et Savisaare toonane elukaaslane Vilja, kes tavaliselt vagura voonakesena vaikis, muutus Russaku diktofoni ees jutukamaks kui kunagi varem.
Nii jutukaks, et kui Russakul valmis Laanaru jutu põhjal pihtimusraamat, ehmatasid ka peategelased Edgar ja Vilja ise. Veel enne kui Vilja pihtimused, mida käsitleti ka kui sõnalist kättemaksu, Edgarile EPL-is ilmuda jõudsid, algatati protsess selle keelustamiseks.
Võimalik, et taheti tabada mitut kärbest ühe hoobiga. Avalikkuse eest peitu pugenud Savisaarel avanes võimalus uuesti tähelepanu võita, rahapuuduses perekonnale tuli ehk meelde, et võiks oma pihtimuste eest ka kopika küsida, või ei pidanud Savisaare tulevikku rihtiv pilk veel õigeks salvavaid tähelepanekuid avaldada.
Eesti Päevaleht ütles toona kohtule, et Laanaru raamatust „Teist elu pole mulle antud” ei tea me midagi, ajaleht avaldab Russaku intervjuu, mille pealkiri on „Mul on vaid üks elu”. Sellist pealkirja järjejutt tõesti kandis.
1. aprillil ilmuma hakanud Laanaru pihtimus, mille Russak oli üles kirjutanud, tegi ajalugu mitmes plaanis. Esiteks taaselustas Eesti Päevaleht järjejutu žanri. Rahva janu Savisaarest ja Laanarust lugeda oli tohutu. Lehe üksikmüügi tiraaž tõusis rekordkõrgusse.
Sellist kapaga kallatavat sõimu Eesti tipptegijate kohta, mida lubas endale toonastes pihtimustes Laanaru, ei leia tõenäoliselt varasematest ega hilisematest avalikest sõnavõttudest.
Eesti Päevaleht hoidis silma peal ka tegelastel, kellest on põhjust olnud rääkida edaspidigi. Näiteks Kert Kingo nõunikuks saamise/mittesaamisega hiljuti pildil olnud Jakko Välist kirjutasime juba 1996. aastal.
Toonane Arnold Rüütli nõunik Jakko Väli hoidis koos kahe kaasosalisega neli tundi jõuga kinni Eesti Maaerakonna sekretäri, kes ei tahtnud ühele dokumendile alla kirjutada.
Noored parteilased leppisid omavahel siiski ära ja 31. augustil 1996 pidi Eesti Päevaleht teatama, et Väli pääses kriminaalasjast.
1997. Kurkse suurõnnetus ja Paavo Pettai sillutatud tee Savisaareni
Risto Berendson meenutab loo sündi järgmiselt:
„Mäletan seda nagu eilset päeva. Väljas oli päikeseline ilm ja Eesti Päevalehe toimetus asus siis Pärnu maantee ajakirjandusmajas. Tööpäev kiskus lõpule ja me istusime ajakirjandusmaja kohvikus, kui äkitselt pani minust hirmsa jooksuga mööda toonane Tallinna politsei pressiesindaja, hilisem ajakirjanik Küllike Rooväli, fotoaparaat küljel lehvimas.
Kui Küllike jooksis, pidi kuskil midagi tõsist juhtunud olema. Tõsise all pean ma silmas kordi tõsisemaid vahejuhtumeid kui tänase turvalise ühiskonna harvad uudispommid. Minu küsimuse peale, kuhu nüüd nii kiiruga, kostis vana rebane Küllike, et ei kuhugi. Mis oli muidugi nii läbinähtav luiskamine, et ma tõusin otsejoones lauast püsti, sammusin kõrval asuvasse toimetuseruumi oma rohelist värvi lauatelefoni juurde – mobiile siis ajakirjanikel veel polnud –, valisin häirekeskuse numbri ja küsisin murelikult, kas telefonitoru teises otsas olev inimene saab hädas ajakirjanikku aidata. Meie teada on kuskil Harjumaal midagi tõsist juhtunud.
Armas naishääl teataski, et Paldiski rahuvalvuritega on mingi õnnetus juhtunud. Kutsusin kolleeg Rasmus Kagge ja fotograafi otsemaid kaasa ning juba minut hiljem võttis toimetuse toonane autojuht Toomas Tiik oma Suzuki Balenoga kohalt. Esmalt kihutasime otsejoones Paldiskisse rahuvalvepataljoni, kuid väravas valves olnud vahetusevanem teatas, et oleme vales kohas. Veerand tundi hiljem jõudsime esimeste ajakirjanikena Kurksesse, tund või paar enne kolleege.
Õhkkond oli rusuv. Mäletan, kuidas korüfeed Toomas Sildam Postimehest ja Ainar Ruussaar BNS-ist saabusid Kurksesse pimedas, kui sadama väravad olid suletud, ja seal toimuvat sai vaid eemalt piielda. Meil olid selleks hetkeks fotod ja lugu käes. Kaggel oli isiklik Sony mobiiltelefon, millega sai siis Tallinna toimetusega sidet peetud ja leheruumi suurus kokku lepitud. Veebiajakirjandusest polnud siis veel haisugi ja ka sülearvutit polnud toimetuses ühtegi. Seetõttu tuli loo kiireks kirjutamiseks toimetusse tagasi sõita. Fotode ilmutamiseks hoidis Fuji oma labori ka ekstra lahti. Järgmine päev oli see lugu toona suures formaadis ilmunud Eesti Päevalehe esiküljel.
Hiljem õnnestus mul Kurkse õnnetuse kohta hankida ka viimne foto Pakrilt vette rännakule suunduvaist elus rahuvalvureist. See foto oli toona tegelikult kapo uurimistoimiku osa ja seda ei lubatud ajakirjandusele anda. Sain selle, sest lubasin, et selle foto avaldamine teenib hukkunud noorte meeste väärikat mälestust.
Foto ilmuski suurelt järgmise päeva EPL-i esiküljel ja see oli konkurentidele halb üllatus, sest see oli selle aasta kindlalt enim ihaldatud uudisfoto. Lehe toonane peatoimetaja Kalle Muuli lubas bosside koosolekul selle foto hankinud ajakirjanikule veel ise musi anda. Musi ma Kallelt õnneks ei saanud, kuid minu arvates on see foto üks viimase veerandsaja aasta ikoonilisemaid Eesti pressis ilmunud fotosid. Pealegi pole seda teinud profifotograaf, vaid tragöödiasse sattunud luurerühma juht Jaanus Karm ise seebikaameraga.”
13. septembril tõi reporter Berendson Eesti Päevalehes avalikkuse ette ka loo, kuidas arstid päästsid Arnold Rüütli südame. Juures oli kirurgi kommentaar ja graafik, millist lõikust Rüütli süda täpsemalt nõudis.
Ja ohhoo, juba 16. septembril 1997 selgus, et Tallinn hakkab ratturitele mõtlema. Seda mõtleb Tallinn siiani, juba 23 aastat.
Sellel kuupäeval leiab EPL-ist veel ühe huvitava uudise: „Paavo Pettai sai Lasnamäe asevanemaks”. Tee Savisaare ja Keskerakonna ihureklaamimehe rollini oli avatud.
1998. Eesti Päevaleht saab Kärt Karpa (praegu Anvelt) lugudega esimese Bonnieri preemia
Pühapäev, 18. jaanuar tõi uudise „Seitsmele iisraellasele siirati Eestis neer”. Sellest loost arenes sari, midalle teemat hakati hiljem nimetama neeruskandaaliks.
Reporter Kärt Karpa (praegu Anvelt) ei osanud uneski aimata, mida võib tähendada see, kui varem koostatud graafiku järgi pidi just tema laupäeval, 17. jaanuaril valvereporterina tööd vihtuma. Toona ilmus Eesti Päevaleht mõnda aega seitse päeva nädalas, ka pühapäeval, ning leht oli vaja täita värskete uudistega.
Karpa läks tööle ja ülemus Enno Tammer sosistas talle kõrva käsu: lähed koos fotograafiga Tallinna keskhaiglasse, mul on kontrollitud vihje, et haiglasse toodi Iisraelist tüüpe, kellele pannakse Venemaalt kohale toodud inimeste neerud.
Tammer on meenutanud, et laupäeval, 17. jaanuaril suutis reporter Karpa rikkuda sotsiaalminister Tiiu Aro ja paljude keskhaigla õdede harda laupäevameeleolu. Kuid teadmises, et keskhaiglas on tõesti Iisraeli patsiendid ja Venemaa kannatanud, kellelt pisikese summa eest eemaldatakse neerud, polnud ikka veel õiget plahvatuslikku jõudu. Arstid ja ametnikud ajasid mesijuttu koolitusest, abist, heategevusest, humaansusest ja sugulastest, kes oma neere loovutavad.
Kuni järelejätmatult keskhaigla koridorides tammunud fotograaf Marko Mumm tabas kanderaamil 37-aastase Sergei. Sealt läks lugu veerema, sest Venemaalt Kingissepast Tallinna sõitnud Sergei ei varjanud, et loovutas neeru Iisraeli kodanikule. Ja kuuldes juttu, et ta peaks olema tolle sugulane, hakkas naerma.
Ametnike ja arstide kaitsemüür varises. Puhkes rahvusvaheline skandaal. EPL-i toonastest ruumidest Pärnu maanteel sai otsekui pressibüroo. Välisajakirjanikud voorisid skandaali kajastama ja alustasid oma tööd just Pärnu maanteelt. Ametnike mahitatud keskhaigla teenimishimu kahjustas Eesti riigi mainet. Mainele ei olnud aga riigil kusagilt doonorit võtta.
Juba kuu aega hiljem kõrvaldati Iisraelis töölt doktor Shapira – arst, kes käis Tallinnas lõikamas. Neeruskandaali kajastanud lugude eest pälvis Kärt Karpa (Anvelt) oma esimese Bonnieri preemia.
17. aprillil ilmus Eesti Päevalehes järjekordne pommuudis pealkirjaga „Minister Reiljan mängis riigi rahaga”. Toonast EPL-i uudistetoimetuse juhti Enno Tammerit tabas suur üllatus, kui ta rutiinse kontrolli ja teemaotsingute käigus avastas, et juba 1997. aastal oli riigikontroll süüdistanud keskkonnaminister Villu Reiljanit riigi rahaga riskimises, aga keegi ei olnud sellest kirjutanud.
Nagu Tammer on öelnud, võib edasist nimetada ajakirjandusliku kutsemeisterlikkuse küsimuseks. EPL teatas: keskkonnaminister Villu Reiljani algatusel on pööritatud riigi sihtotstarbeliseks kasutamiseks mõeldud raha. Selgus, et eirates valitsuse korraldusi ja riigivara seadust, ostis keskkonnaministeerium ligi 19 miljoni krooni eest väärtpabereid ja müüs neid.
Maadleja karastusega Reiljan raius vastu igal pool ja igal võimalikul viisil, kuid see ei säästnud teda algatatud umbusaldamiskatsest.
Eesti Päevalehe jaoks tekitas valjuhäälselt enda riigimehelikkust deklareeriv Reiljan, kelle isiklike huvidega segatud juhtimisviis oli ilmnenud juba Luua metsakooli direktorina, ajakirjanduslikku isu saada teada rohkem ja rohkem.
Ja saadigi: riigi raha ja tehnikat käsitaski vintske mees Luualt kui isiklikku. Rahapööritamise uudis tõi Kärt Karpale (Anvelt) ja Enno Tammerile 1998. aasta töö eest ajalehtede liidu uudisepreemia.
1999. Koolitusreis Seišellidel ja kohutav plahvatus Aegnal
Suvel vapustas Eestit kohutav õnnetus Aegnal. Saarel kooliekskursioonil olnud kaheksaliikmeline kooliõpilaste punt leidis mürsu ja otsustas selle lõkkesse visata. Plahvatus tappis ühe ja vigastas rängalt mitut õpilast. „Tüdrukud olid algul vastu, et äkki plahvatab, aga ma vaatasin kah nagu oma eksperdi pilguga, et see on puhas raud, see ei plahvata,” ütles üks 15-aastane mürsuviskaja hiljem haiglavoodist Päevalehe reporterile. Selleks et rohkem lapsi sama naiivselt hukka ei saaks, läks Päevalehe ajakirjanik Antti Oolo saarele ja leidis vähem kui tunniga seitse meetripikkust mürsku. Alguse sai Aegna saare ohutustamine.
Augeiase tallide puhastamise väärilist tööd tegi Eesti Päevaleht Keskturu musta rookides. Jällegi, Enno Tammeri sõnadega 2000. aastast: „EPL peab tuhka pähe raputama ning ostma turult tundmatu päritoluga kiirelt riknevat kaupa enda pihta loopimiseks. Sest mitme kuu pingutus tõestada, kuidas Tallinna keskturgu ei erastata, vaid keskerakondlikul poliitilisel survel libistatakse taskusse turgu aastaid valitsenud kahtlasevõitu klannile, osutus tühjaks tööks ja vaimunärimiseks. Mis sellest, et EPL visandas ka tulevikupildi, kuidas veri võib voolama hakata. Tegelik elu vaid näitas, et EPL ei eksinud.”
Eesti Päevaleht kirjutas, kuidas keskturu valitsejate vastu välja astunuid ainult ei aetud turult minema, vaid anti ka raudkangiga piki pead. Ajakirjanik Anneli Ammas käis turul üheks päevaks müüjaks ja näitlikustas, kuidas tekib keskturul must raha. EPL arvutas koos spetsialistidega välja, et varjatuks jääb mitmekümne miljoni eurone kasum.
Ja veel üks detail: 1999. aasta 15. juunil ilmus Eesti Päevalehes ka hirmuäratav uudis „„Õnne 13” võib ETV eetrist kaduda”. Õnneks rahamuredest tingitud oht kadus ja nüüd, 21 aastat hiljemgi, pole enam olnud põhjust nii koledat uudist kirjutada.
2000. Magus ja ihaldatud kuld, jõhkrus, seks ja seep
Eesti Päevaleht on aja jooksul pööranud suurt tähelepanu ka spordiuudistele, mis on alati lehes palju ruumi saanud. Toimetuses on töötanud plejaad parimaid spordiajakirjanikke. Nii on see ka praegu, 2020. aastal.
2000. aastat meenutame just spordi tõttu. Kuldseimat rõõmu valmistas kogu Eesti rahvale kümnevõistleja Erki Nool. Juttu on loomulikult Sydney olümpiamängudest ja ihaldatuimast medalist – kuldsest. Neid hetki jagas Eesti Päevalehe põhjalike kajastuste kaudu lugejaga spordiajakirjanik Tiit Lääne.
Kulla võitis Nool 28. septembril ja juba selle kuupäeva lehe suur esikülje lugu kandis pealkirja „Noole avapäeva tulemus lubab täna olümpiavõitu”. Meeldetuletuseks: Austraalial ja Eestil on ajavahe ning seetõttu sai sel päeval veel vaid ennustada. Artikli kirjutasid Tiit Lääne Sydneys ja Risto Berendson Tallinnas.
29. septembril 2000 oli Nool, nüüd juba olümpiavõitjana, loomulikult jälje esiküljel. Leht pühendas eufoorilistele lugudele viis esimest, tavaliselt poliitikale kuulunud lehekülge ja sekka mõned veel tagantpoolt. Pealkirjad olid: „Nool võitis kulla viimase alaga”, „Fännid jõid šampust, ainult šampust”, „Nool pidutses hilisööni”, „Nool valis keerulise tee kullale”, „Laar kutsub Noolt lippudega tervitama”.
1990-ndatel ja 2000-ndatel kajastasid suured ajalehed ka ööklubide avamisi. Niisiis pole üllatav, et 2000. aasta 18. novembri lehes leidus hilisema Bonnieri preemia võitja Tuuli Kochi sulest ilmunud uudis „Tallinnas avatakse klubid Decolte ja Spirit”. Neist mõlemast said kultuslikud klubid.
Sama päeva lehenumbris on ka näiteks teade selle kohta, kes kõik Eesti kuulsustest on Eesti Eesti Päevalehe heategevuskontserdile pileti ostnud. Nimekirjas tahtsid paljud olla, seega see täienes ja mõne aja pärast ilmus juba uus nimekiri.
Neist aastaist said legendaarseks Enno Tammeri intervjuud, mis ilmusid leheküljel, mille päisesse olid kirjutatud ”Fookus„. Neid intervjuusid kardeti, kuid taheti ka nende peategelane olla. 8. detsembril 2000 ilmus EPL-i kultuurilisas, kultuuriinimeste jaoks alati oodatud ja Ilona Martsoni peatoimetatud Arkaadias kriitik Vaapo Vaheri sulest Andrus Kivirähki „Rehepapi” esimene arvustus. ”Rehepapp„ oli kirjastuses Varrak ilmunud novembris. Kivirähk oli selleks ajaks juba armastatud kirjanik ja praeguseni Eesti Päevalehe kolumnist. Vaheri kriitikat omakorda kardeti nagu tuld. See arvustus kandis pealkirja „Seepi süües ja seksides” ning algas lausega: „Andrus Kivirähk on eesti nüüdses kirjanduses müüdilõhkuja par excellence. „„Rehepapp” ongi mütoloogiline teos. Mitte seetõttu, et raamat on küllastunud folkloorist. Rohkem seepärast, et seal on väljaloetav nii-öelda sõnum, iga „sõnum” on aga tahes-tahtmata müüt,” kirjutab Vaher „Nädala raamatu” rubriigis. Ning lõpetab selle igati positiivse arvustuse sõnadega: „Tegelikult pole see üksnes eestlase, vaid kogu maailmakultuuri probleem – mis tuleb peale jõhkrust, seksi ja seepi.”
2001. USA-s tagaotsitava rahapesija paljastamine tõi Eesti Päevalehele taas Bonnieri
Veebruari lõpus avaldas aasta suurima uudise taas Eesti Päevaleht. Taas kirjutas selle ajakirjanik Anneli Ammas, seekord koos Jaanus Piirsalu ja Tuuli Kochiga. Uudis sai alguse ühe väliseestlase vihjest, et Tony Massei alias Antonio Angotti võib olla USA-s tagaotsitav. Vihjest kulus paljastuse ilmumiseni ligi kaks nädalat uurimist.
„Emotsionaalseim hetk oli see, kui sõitsime Angotti teadaolevasse peatuspaika. Majas polnud kedagi, aga üks naabrimees rääkis aiaväravale toetudes, et seal majas elavad lauljad vennad Urbid,” meenutas Anneli Ammas 2002. aastal Bonnieri preemiat vastu võttes. „Siis olid ju meie jaoks otsad kokku viidud.”
Artiklisari tõestas, et Eesti Raudtee erastamisel nõustas parima pakkumise teinud Rail Estoniat mees, kes esines siin valenime all ja oli tegelikult hoopis USA-s rahapesu ja teiste kuritegude eest tagaotsitav Antonio Angotti. Eesti Päevaleht otsis tõde maa alt ja maa pealt. Rail Estonia esindajad ei tahtnud sugugi ajakirjanike küsimustele vastata või ei pidanud neid üldse olulisteks. Näiteks üks Rail Estonia nõunikke Vallo Toomet ütles Eesti Päevalehele, et Angotti minevik pole üldse Rail Estonia probleem ja midagi rohkemat pole öelda. Õnneks sai Vallo Toometist endast hiljem Eesti Päevalehe peatoimetaja ja siis õhutas ta ajakirjanikke küll, et alati tuleb hoolega küsimusi esitada ja tausta uurida!
Tuleb tunnistada, et Eesti Päevaleht on langenud ka hanitamise ohvriks. Näiteks 2001. aasta detsembris oli meie lehes tore spordilugu sellest, kuidas Eesti suusatajad rõõmsal meelel Davosis dopinguproove annavad. Kristina Šmigun, Andrus Veerpalu ja Jaak Mae kinnitasid valmidust proovi anda, Mati Alaver aga muretses, et mägedes treenimine võib küll eestlaste ilusaid analüüsipilte rikkuda. Aastaid hiljem selgus paraku, et Eesti suusatamine polnud puhas.
2002. „Esinduskulud kulusid kostüümi õmblemisele ning raha jäi veel puudugi”
Eesti Päevaleht on aastaid olnud nii olulisemate poliitskandaalide kui ka muude uudiste esiletooja. Sellepärast polnud midagi imestada, et kirjutasime juba toona ka rahvasaadikute esindustasudest. Raha huvitab lugejat ju alati. Eriti veel siis, kui see on maksumaksja oma. Siin on näide 2002. aasta 30. oktoobrist, kui Rein Siku nime all ilmus artikkel „Rahvasaadikute esindustasudele kulub miljoneid kroone aastas”.
Rein Sikk tegi küsitlustööd, mille peale rahvaasemikud on esinduskulusid kulutanud, ja loost selgus, et nii mõnigi ei mäletanud, mõni ütles ausalt, et kulus kostüümi õmblemiseks ja raha jäi puudugi (Kadri Jäätma), mõni tunnistas, et pole eraldi arvet pidanud, mõnel kulus Peterburis käimiseks ja söömiseks ning üsna paljudel ka valimiskampaaniaks. Arvo Haug teatas aga, et tema pole veel kulutama hakanud. Olgu öeldud, et sellel ajal riigikogu liikmed kantseleisse tšekke ei viinud, kuid paljud küsitletud tunnistasid Sikule, et peavad vajalikuks esindustasu maksmise korda muuta.
Sama päeva lehes avaldasime terve lehekülje suursaadik Mart Helme – jah, meie praeguse siseministri – toona kohe-kohe trükivalgust nägevst mälestusteraamatust „Kremli tähtede all”. Seesama Mart Helme, kes nüüd on hoolega Eesti Päevalehte siunanud, on töötanud sama lehe välisuudiste toimetuses. „Väga tore, humoorikas ja laia silmaringiga inimene,” kiidab Kärt Anvelt oma kunagist kolleegi Mart Helmet.
30. oktoobril oli Tallinnas ja Helsingis samal ajal Albert Kivikase romaani ainetel loodud mängufilmi „Nimed marmortahvlil” (režissöör Elmo Nüganen) esilinastus. Aasta lõpuks oli seda filmi Tallinna, Tartu ja Pärnu kinodes piletimüügi andmetel vaatamas käinud 136 171 inimest.
Juba samal kuupäeval, 30. oktoobril ilmus lehes tänaseks manalateele läinud suurepärase kultuurikriitiku Andres Laasiku arvustus filmi kohta. Artikkel kannab pealkirja „Klassikaaslaste grupipilt Lõuna-Eesti maastikul”. Laasik ei kartnud kunagi kriitikat teha. Teda ei huvitanud, mida kritiseeritavad temast pärast arvavad. Nii kirjutas ta nüüdki: „Nüganen sõelub filmis hoolikalt patriotismiainest, püüdes teri sõkaldest eristada. Kas see õnnestub? Tegu on hella küsimusega, mille üle otsustamine jäägu iga vaataja teha.[- - -] Film jääb poolele teele oma pildikujundite ja -laadi otsinguis.” Laasik leiab aga sedagi, et kriitiku jutust parem näitaja on müüdud piletite arv.
Aga nagu öeldud, Eesti rahvas armastab sporti ja Eesti Päevaleht peab sporti oluliseks. Pole midagi imestada, et 27. novembri esiküljel troonis suurelt lugu „Eesti raadio ähvardab lõpetada spordiülekanded”.
2003. Me vallutasime maailma!
2003. aasta maikuu Eesti Päevalehe lappamine toob esile veelgi huvitavaid uudiseid. Näiteks loo „Piirivalve üritab SARS-i nakatunuid ära tunda” ilmumist võiks ju samastada koroonakriisi algusega.
5. mai ajalehes ilmus muhedust pakkuv intervjuu toonase Tallinna abilinnapea, praeguse peaministri Jüri Ratasega, kes teatas, et Rävala läbimurdel pole mõtet. Ühtlasi lubas Ratas joogivee kvaliteeti parandada ja Haabersti ristmikku ehitama hakata. Joogivee kvaliteet paranes kiiremini, Haabersti ristmiku ehitamiseni jõuti aga alles 2017. aasta mais ning pidulikult avas selle toonane Tallinna linnapea Taavi Aas 2018. aasta augustis.
2004. Lihula monument
Taasiseseisvumispäeval avati Lihulas mälestusmärk 1940.–1945. aastal bolševismi vastu ja Eesti vabariigi eest võidelnud Eesti sõjameestele. Just 2. septembril, samal päeval, kui õhtupimeduses Lihulas märuliks läks, kirjutas meie ajaleht hommikul sellest, kuidas monument on Lihulas lausa turismiobjektiks saanud. Lihula vallavanem Tiit Madisson jagas heatujulisi selgitusi ja ka politseist kinnitati, et probleeme mälestusmärgiga pole. Toon muutus ruttu: samal ööl võeti mälestusmärk peaminister Juhan Partsi korraldusel maha. Parts ise kurtis järgmisel päeval Eesti Päevalehes, et pidi samba maha võtma välissurvel, ega ta seda ise teha tahtnuks! Samas ei suutnud ta selgitada, kust tuli surve operatsioon nii käpardlikult korraldada. Eesti Päevaleht pühendas segase loo kajastamisele kuus põhjaliku infoga külge.
2005. Kuratlik jaanuaritorm
Sama päeva lehes oli reporter Ivar Soopani telegramm Taist, hiidlaine üle elanud Phuketi saarelt. Ka maailma puudutavate sündmuste korral on Eesti Päevaleht alati kohal. Olgu tegemist USA presidendi G. W. Bushi külaskäiguga Riiga või sellega, et Urmas Paet ja Sergei Lavrov kirjutasid Moskvas alla Eesti-Vene maa- ja merepiiri lepingule. Seekord oli siis juttu katastroofist ja Tai olukorrast pärast seda.
Selle päeva numbris ilmus ka artikkel sellest, et nüüdseks manalateele läinud Estonian Airi üks variant on jätkata tegevust odavlennufirmana. Ehk olnuks lennufirma tulevik teine, kui käitutud olekski nimetatud variandi järgi.
2006. Toomas Hendrik Ilves sai ajakirjanduse toel presidendiks
Aasta tähtsündmus oli Toomas Hendrik Ilvese presidendiks valimine. Lehes ilmusid mahukad küljed, mis valimised terve Eestini tõid. Just Eesti Päevalehes ilmus ka hiljem legendaarseks saanud foto, millel Ilves astub võidumärki näidates Estonia teatrist välja.
2007. Pronksiöö kokk Ženjat teavad siiani kõik
Tuuli Jõesaar: „Pronksiöö tõttu oli esimene ja seni viimane kord, kus Eesti Päevaleht on keset päeva andnud välja erilehe. Mõistagi töötas ööpäev läbi täistuuridel toona juba täiesti elujõuline Eesti Päevaleht Online. Mäletan, kuidas olin ise esimesel mässuööl toimetuses valves ja panin pidevalt uuenevasse uudislinti kirja öösel linna peal liikuvate reporterite sõnumeid. Samuti töötasid ööd läbi meie fotograafid, kelle tabamustest said pronksiöö sümbolid. Kes ei teaks kokk Ženjat?
2008. Eesti Päevalehe püstolreporter vahetas sõja naise vastu
2008. aasta pakkus hulgaliselt uudiseid, ent kõik muud jäid augustis alanud Gruusia sõja varju. Sellel ajal tegutses Venemaa ja endiste NL-i liiduvabariikide avarustes Eesti Päevalehe super- ja püstolreporter, erikorrespondent Jaanus Piirsalu. 2010. aastal pärjati Piirsalu aasta ajakirjaniku tiitliga. Tunnustuse pälvis ta 2009. aastal Eesti Päevalehes ilmunud arvukate Venemaa elu ja poliitikat kajastavate lugude eest. 2019. aastal andis president Piirsalule Valgetähe teenetemärgi.
Muidugi võinuks ju eeldada, et kui Gruusias on alanud sõda, siis on kohal ka Piirsalu. Kuid võta näpust! Järgnev Piirsalu meenutus näitab, et ajakirjanik on eelkõige ikkagi inimene.
„Mina vahetasin sõja naise vastu ja pole kahetsenud. Lugu oli nii, et 7. augusti hommikul istusin ma koos rühma Moskvas töötavate välisajakirjanikega Lõuna-Venemaal Engelsi linna ühe hotelli hommikulauas ja parandasime pead. Olime terve eelmise päeva veetnud lähedal asuvas strateegiliste pommituslennukite diviisis. Strateegiline pommitaja tähendab sellist lendavat elukat, mis võib vajaduse korral kanda tuumarelva.
Eelmine õhtu olime visanud nalja meid vastu võtnud diviisi asekomandöri polkovnik Kostjunini üle, kes püüdis oma rahuarmastusega nahast välja pugeda. Ta korrutas lugematu arv kordi, et kuigi kõik tema alluvad piloodid on väljaõppinud tuumapommide lennutajad, teenivad nad „rahu nimel” ning „armastavad oma maad, aga ka kogu maailma”. Teine tema lemmiklause oli: „Mida rohkem te meist teate, seda rohkem hakkate meid austama.”
Kaks päeva hiljem pommitasid samasugused strateegilised Vene pommitajad Tu-22M3, mida meile Engelsis näiudati, juba Gruusiat. Õnneks küll tuumarelvadeta. Need võisid vabalt olla Engelsi baasi lennukid ja lendurid, sest sealt oli vaid 1300 kilomeetrit Gruusia linnani Gorini, mis õhulöökides peamiselt kannatada sai. Veidi üle tunnikese lennata.
7. augusti hommikuks oli juba selge, et tegemist on kõvasti enamaga kui tavalise tulevahetusega grusiinide ja osseetide vahel ning et hukkunud oli Vene sõjaväelasi. Osa kolleege otsustas sõita Tshinvali suunas, kuigi oli selge, et kui tegemist on sõjaga, siis ei lase venelased välisajakirjanikke nagunii Roki tunnelist läbi. Suurem osa lendas tagasi Moskvasse.
Minul tuli teel Moskvasse teha tähtis otsus. Mul olid sama päeva õhtuks juba võetud piletid esimesele puhkusereisile koos tulevase abikaasaga. Üsna külma kõhuga arvasin, et küllap tuleb endises Nõukogude Liidus neid sõdu veel (ja ma ei eksinud), aga kes teab, mis järeldused teeb naine, kui selgub, et eelistan sõda temale. Tavaliselt sõditakse naise pärast, aga mul oli parem valik: ma pidin naise pärast sõjast loobuma. Õigesti tegin.”
2009. See õnnetu masu
„Kui see on kriis ja krahh, siis ainult sellises kriisis ja krahhis ma tahaksingi elada.” Seda ütles toonane peaminister Andrus Ansip 7. veebruaril 2008 valitsuse pressikonverentsil.
Veel sama kuu lõpus oli peaministri meel kindel. „Ma olen kinnitanud ja kinnitan ka nüüd: defitsiidis eelarvet minu valitsus vastu ei võta,” lubas Ansip.
Märtsis tunnistas peaminister esimest korda, et vaja võib olla negatiivset lisaeelarvet, ning vaja on kärpida kulusid. Maikuus kinnitaski riigikogu esimese negatiivse lisaeelarve, teine samasugune tuli teha aasta hiljem, 2009. aasta mais. 2009. aasta riigieelarve tuligi defitsiidis.
Veel 2008. aasta suvel prognoosisid eksperdid optimistlikult, et tuleb 4,3% suurune majanduskasv, kuid 2009. aastal sai reaalsuseks –17%.
Lühidalt – tegemist oli masuga. See lõi väga valusalt kõiki, sealhulgas ajakirjandust. Kogu ajakirjanduse reklaamitulu kukkus 2009. aastal 75–90%. Kõigis lehtedes olid palgakärped: Eesti Päevalehes 8–28%, olenevalt töötaja sissetulekust, ja muidugi koondamised. Eesti Päevaleht koondas vähem inimesi kui Postimees, ent vahe polnud märgatav ja valus löök oli see kõigile.
Nii ongi 2009. aasta läbiv märksõna ka meie toimetuse jaoks masu.
2010. „Vaata, see pole mingi jama nagu prostitutsioon!”
Sel aastal tõi Kadri Ibruse lugudesari inimkaubanduse Eesti avalikkuse tähelepanu alla. Kadri avastas, kuidas heauskseid Eesti neidusid meelitatakse illegaalidega abielluma ja tegi ajakirjandusliku eksperimendi, milles tedagi meelitati juba esimeses telefonikõnes abielluma.
„Vaata, see ei ole mingi jama nagu prostitutsioon või midagi,” oli esimene selgitus, mille inimkaupleja ise kohe pakkus, enne kui midagi oli küsidagi jõutud. Illegaalidele avas abielu tee Euroopa Liitu, aga Eesti tüdrukuid oodanuks sunnitöö bordellis.
Aasta lõpuks oli masu tõttu suurenenud väljaränne ja Eesti Päevaleht läkitas reporter Dannar Leitmaa kuuks ajaks Austraaliasse. Sündis toona Eesti ajakirjanduses esmakordne pikk lugudesari, mis käsitles masu mõjusid – seekord lausa maakera kuklapoolelt.
2011. Eesti Päevalehe töö tõttu pidi riik pensionäridele maksma 2,4 miljonit eurot
Tuuli Jõesaar meenutab: „Aprilli alguses tuli uudistejuht Vallo Toomet hommikuse koosolekulaua taha pealtnäha väikse infokilluga: ta oli hõimlase sünnipäeval kuulnud, et kõnealune proua oli saanud tänu sotsiaalkindlustusameti tublile ametnikule ootamatult suure tulumaksutagastuse, kuna talt oli justkui aastaid ülearu tulumaksu võetud.
Üsna segase kõlaga info uurimine jäi minu peale ja sealt koorus lugudesari, mille tulemusel selgus, et riik on enam kui 17 000 pensionärile võlgu miljoneid kroone. Paisus skandaal, Päevalehe ajakirjanik sai hurjutada riigikogust ja pahandada rahandusministrilt („Te ei tea, millest räägite! Ei ole siin mingit võlga pensionäridele!” ), aga tõde sai päevavalgele ning suve lõpuks said eakad oma liigmakstud raha tagasi. Märkida tuleb ka, et tegelikult sündis sama lugu peaaegu samal ajal kahes lehes: peaaegu sarnase sisuga lugu ilmus ka Võrumaa Teatajas ja sealgi oli algallikaks sama naine. Eks Eesti ole väike.
2012. Kristen Michal: „...................................”
”Umbes kella üheksa paiku õhtul saime teada, et Michal oli lahkunud. Ajalehe mõistes on see kriitiline hetk: vaid mõned tunnid, kuni leht tuleb trükki saata. Mul oli kokkulepe, aga keegi ei võtnud minu kõnet vastu. Paberlehes pidanuks intervjuu ilmuma kahel lehel. Meil – ühiskonnal – oli õigus saada vastuseid selle kohta, kui meie valitsuse liiget üle kuulatakse.
Arutasin seda olukorda toimetajaga ja pakkusin välja, et me peaksime need küsimused õhku jätma. Demonstratiivselt ja jõuliselt – näitamegi, et meile reaalselt jäeti vastamata. Nii see trükki läkski.
Järgmisel päeval sain ma Reformierakonnast telefonikõne ja kutse intervjuule ning saingi oma loo kätte. Michal tunnustas meid selle „intervjuu” avaldamise puhul ning küsis: „Kas teeme samad küsimused?” Nii lihtsalt tal ei läinud. Aga see ei olnud enam eksklusiiv. Michal rääkis kõigiga ja korrutas oma sõnumid mitu korda läbi. Eks tal oli olnud ka öö otsa aega harjutada.„ Juhtum lõppes määrusega anonüümsed annetused riigieelarvesse kanda. Ametlik uurimine lõppes tõendite puudumise tõttu. Süüdistused avalikkuse ette toonud Silver Meikar heideti erakonnast välja ja justiitsminister Kristen Michal astus tagasi.
2013. Kultuur on tegelikult ju boring as sh*t
19. detsembril 2013 võttis Eesti Päevalehe peatoimetaja Urmo Soonvald ajalehe aasta kokku järgmiselt: ”2013 on olnud suurte lugude, hingematvate intervjuude ja ägedate leidude aasta.„
2013. aasta algas Eesti Päevalehes suure ja raske ning vist igavese teemaga ”Mis meist saab?„. Arvamustoimetaja Külli-Riin Tigassoni eestvedamisel alustati lugudest, mis käsitlesid tudengite kibedat saatust. Sari päädis palju suuremate muredega: mis saab meie haridusest ja meie riigist, kui paljud on rahulolematud ja usuvad, et hea on ainult kuskil välismaal.
Andrei Hvostov kirjutas Eesti Päevalehe nädalalõpulisasse LP lähedaste hooldusest vapustava loo, mis rabas üksikasjade, avameelsuse ja üldistusvõimega.
Aga 2013. aastal oli ka Eerik-Niiles Kross just EPL-is sunnitud tunnistama, et tal on autojuhina tõsiseid probleeme kiiruseületamisega.
2013. aasta novembris selgus, et kultuurilehe Sirp peatoimetaja kohusetäitjaks on nimetatud skandaalne kirjanik Kaur Kender. 15. novembril 2013 andis Kaur Kender Kärt Anveltile intervjuu, mis ilmus lehes pealkirjaga ”Kaur Kender: kultuur on tegelikult ju boring as sh*t.„ Muu hulgas tunnistas Kender sedagi, et idee Sirbi peatoimetajaks saadi tuli sellest, et ”kogu see konkurss hakkas luhta minema ja siis ma ükspäev helistasin Toomas Väljatagale (SA Kultuurileht juhatuse ja Eesti Keele SA juhatuse esimees – K. A.) ja ütlesin, et järsku pööraks selle laeva ümber, ja sealt see nii läks. Toomas Väljataga on mind 15 aastat kirjastanud„.
Kenderi peatoimetaja kohusetäitjaks nimetamine ja sellega veel enne tema ametisse asumist kaasnenud pikaajaliste toimetajate koondamine ajalehe toimetusest tõi kaasa üleriigilise skandaali, mis päädis loomeliitude umbusaldusavaldusega kultuuriminister Rein Langile. 25. novembril 2013 teatas Kender, et astub peatoimetaja kohusetäitja kohalt tagasi.
2014. Dopingutohter Vitali Bernatski
Kärt Anvelt: ”2013. aasta sügisel viis juhus mind kokku Vitali Bernatskiga, kes rääkis pealtnäha uskumatu loo – kuidas ta on aastate jooksul tuntud Eesti sportlasi ja treenerit varustanud sadade annuste dopinguainetega. Lugu seisis pikka aega mu peas, kuni ma detsembris selle väga ettevaatlikku stiili kasutades ära kirjutasin. Aga toimetuses olin ma ju teemast rääkinud ning lugu oli jõudnud ühe dopingukahtlusaluse, suusatreener Mati Alaveri kõrvu. Ta tegi „noomiva” kõne Bernatskile. Hoo sai kogu saaga sisse just 2014. aastal, mil kirjutasin hulga lugusid, kus sportlased ja treener Alaver olid juba nimeliselt mainitud ja neilt kommentaarid palutud. Osa kommenteerisid, osa mitte.
Lugude järgi kutsuti kokku nn Bernatski juhtumi komisjon, kus dopingusüüdistusi uurisid spordibioloog ja dopinguspetsialist Kristjan Port, SA Eesti Antidopingu pikaaegne juht Kristel Berendsen, spordiarst Mihkel Mardna ja teised.
Neid lugusid kirjutada oli vaimselt väga keeruline. Sain toona väga palju ebameeldivat tagasisidet. Öeldi nii roppe kui ka pisut viisakamaid, ent siiski maapõhja kiruvaid sõnu. Ühtseks jooneks oli: kuidas ma julgen meie spordikuulsusi laimata. 2019. aastal aset leidnud Seefeldi dopinguskandaali järel võttis nii mõnigi inimene minuga ühendust ja palus vabandust toona öeldud sõnade eest.
Dopinguskandaali lugude sari tõi mulle kaasa mu teise Bonnieri preemia, kuid preemiast olulisem on see, et inimeste silmad hakkasid dopinguteema osas avanema. Väga oluliseks pidasin toona ja pean ka praegu, et teema jõuaks noorsportlasteni, nende vanemateni ja treeneriteni.„
2015. Ah, Facebookist küll midagi tõsiselt võetavat ei kuule
Korraldasin endale ligipääsu sellesse gruppi. Tunnike lappamist ja sain aru, et olen komistanud millelegi tõeliselt jõledale: imeravimiusku eestlased joovad tõesti ise ja joodavad ka oma lastele söövitavat kloordioksiidi uskudes, et see ravib kõik haigused. Puhkes tervet Eestit raputanud pööris. Tundus uskumatu, et tänapäeva maailmas on sellist pimedat usku, uskumatut rumalust ja tahtmatut julmust. Lugudesari tõi Bonnieri preemia, kuid märksa olulisem on, et sai alguse ühiskondlik tähelepanu alternatiivravi praktikate ohtlikkusele.
2016. Donald „Raimo Poom ja Andres Putting” Trump
2016. aasta möödus USA presidendi valimiste tähe all ja tipnes Donald Trumpi valimisega. Muidugi oli USA-s kohal ka Eesti Päevaleht koosseisus ajakirjanik Raimo Poom ning foto- ja videoreporter Andres Putting.
Poom ja Putting on meenutanud, kuidas Trumpi triumfi foto saamiseks tuli tumma mängida
„Te peate siit nüüd lahkuma!” teatas tugeva kehaehitusega New Yorgi politseinik, kelle pilk ütles, et mingeid agasid ta kuulda ei võta. „Meedia alale võivad jääda ainult New Yorgi politsei ametliku akrediteeringuga ajakirjanikud,” lisas ta.
Poom ja Putting vaatasid teineteisele nõutult otsa – nende jaoks oli USA viimaste presidendivalimiste päev 8. novembril 2016 alanud juba kella nelja paiku hommikul. „Käisime valimisjaoskondades inimesi küsitlemas ja olime esimesed lood juba kella seitsme-kaheksa vahel Tallinna toimetusse läkitanud,” meenutab Poom.
Seejärel lippasid Poom ja Putting Manhattani teise otsa, paar kvartalit Trump Towerist eemal asuva koolimaja juurde. Seal oli presidendikandidaat Donald Trumpi elukohajärgne valimisjaoskond, kus ta pidi hääletama. „Seisime Andresega esialgu sinna kogunenud ajakirjanike summas. Siis aga saabus hulk politseinikke ja turvatöötajaid, kes meile sõna otseses mõttes aia ümber tõmbasid ja ootama jätsid. Nüüd pärast kahetunnist paigaltammumist sunnitakse meid ära minema? Peale Eesti Päevalehe pressikaardi ja USA ajakirjaniku viisa polnud meil mingeid atestaate, sealhulgas New Yorgi politsei lube,” räägib Poom.
Mõned Jaapani ja Ladina-Ameerika ajakirjanikud läksidki pettunud nägudega minema. Politseinik hakkas ka Poomi ja Puttingut aiast välja lükkama. „Esiti oli meel mõru: kas olime selleks kaks ja pool tundi tammunud, et meid siit lihtsalt minema löödaks? See oleks plass lugu. Pressi hulk kooli ees oli aukartust äratav. Kohale saabunud USA presidente ja ka presidendikandidaate turvav salateenistus otsustas ajakirjanikud kahte aeda eraldada.
Seal märkasime koos fotograafiga kiire reageerimise võimalust. Tegime näo, nagu läheksime ära, kuid pressisime end teise aia prao vahelt sisse ja sulandusime teleekraanidelt tuttavate USA tähtsamate Valge Maja korrespondentide hulka.”
Poom seisis tükk aega kõrvuti USA üleriigilise telekanali CBS Valge Maja korrespondendi Major Garrettiga, kes läks iga 20 minuti tagant otse-eetrisse ja teatas, et Trump pole ikka veel mõne kvartali kaugusel asuvast katusekorterist alla laskunud ega valimisjaoskonda tulnud.
Korraga korraldati aias viibivatele ajakirjanikele dokumentide kontroll. „Esitasin tuima näoga Eesti Päevalehe pressikaardi ega kostnud sõnagi. Ohvitser ei viitsinud nähtavasti hakata kära tegema, piisas sõnast PRESS plastil ja rohkem probleeme polnud. Aga lõpuks... Mitmetunnise ootamise peale ta tuli! Andres klõpsis fotosid ja järgmise päeva Eesti Päevalehe esikülje jaoks oli kaamerale lehvitava Trumpi foto olemas. Pildistasin telefoniga Trumpi ärasõitu – seal ta minust käeulatuse kauguselt mööduski. Maailma vapustanud valimisvõiduni oli jäänud mõni tund. Ainult tuim võimude eiramine tagas selle, et Eesti Päevalehe esiküljel ilmus järgmisel hommikul juba valimiste võitja värske foto.”
2016. aastal jätkas Eesti Päevaleht imeravimituru puistamist. Uurimistöö tulemusel selgus, et toidulisandite müüki lubamist ei kontrolli selle eest vastutav veterinaar- ja toiduamet praktiliselt üldse. Seetõttu on muu hulgas müüki lubatud väävelhapet sisaldav preparaat, mida reklaamiti kui tervisele igati kasulikku ja palju toimeaineid sisaldavat toidulisandit. Tartu ülikoolist tellitud analüüs tõestas lõplikult, et imeravim Cellfood oli lihtsalt väävelhappe ja kraanivee segu. Uurimise tulemusel korjati Cellfood kõikjalt müügilt ja aktiveerunud VTA huvi tabas teisigi kummaliste toidulisandite müüjaid. Eesti Päevaleht saavutas lugudesarjaga taas Bonnieri preemia nominatsioonini.
2017. Ahistamiste aasta
Selle aasta üheks põhiteemaks kujunes ahistamine. Eesti Päevalehes ilmus Laura Mallene lugudesari patsiente ahistavast psühhiaatrist Lembit Mehilasest ja Liisa Tageli paljastus, kuidas Taavi Rõivas ahistas Malaisias kaaspeolist. Liisa Tageli sellest kirjutatud lugudesari näitas paraku ka seda, kui palju on Eesti ühiskonnas vanameelsust ja šovinismi. Palju kõlas ohvri süüdistamist või toimunu pisendamist. Taavi Rõivas astus tagasi riigikogu aseesimehe kohalt.
Psühhiaater Lembit Mehilane mõisteti ahistamises süüdi ja pidi maksma trahvi. See oli Lõuna prefektuuri ajaloos teine juhtum, kus isik tunnistati süüdi seksuaalses ahistamises.
2018. Eesti elu kõige süngemad tahud
Aasta jätkus Laura Mallene mõjusate lugudega Eesti elu kõige kurvematest tahkudest. Üks vapustavamaid lugusid rääkis Lõuna-Eesti talust, kus puudega noormeest peksti, uimastati ja peeti orjana. Laura Mallene meenutab:
„Lugu Tomist, vaimupuudega mehest, keda tema peremees-perenaine armutult peksid, töö eest palka ei maksnud ja lihtlabaselt ära kasutasid, tuli Eesti Päevalehe vaatevälja koostööpakkumise kaudu. Valgamaal ajakirjanduses töötanud Ranno Zirk saatis meile uudisloo, mis lehte ei kõlvanud panna, aga mille sisu tundus ulme.”
Uudistejuht Raimo Poomi juhise järgi võtsin Rannoga ühendust ja sõitsin kohe linnakesse, kus ori Tom elutses.
Muu hulgas tuli mul intervjueerida ka Tomi bioloogilisi vanemaid – see ebaõnnestus, kuna nad tulid uksele, silmini purjus ja võimetud midagigi ütlema. Orjapidajate juurde pidin samuti minema. See käik tekitas kõhedust. Fototoimetus andis kaasa toimetuse kõige pikema fotograafi Madis Veltmani, kes pidi fototoimetaja korraldusel vajaduse korral ka turvamehe rolli täitma. Vaevalt Madis selle üle erakordselt rõõmus oli, aga tema auks tuleb öelda, et ta eriti ei protestinud.
Selle hurtsiku uksele tuli hallide sassis juustega orjapidajanna Linda ise, seljas suur ja päevinäinud särk, millel ilutses kass Garfield. Küsisin talt pooljahmunult otse: miks te Tomi peksite? Suu jäi lahti, kui tuli vastus: „Aga mis ta siis põgenes kogu aeg ära?” Põhimõtteliselt tunnistas ta loo üles. Need sõnad trükkis Eesti Päevaleht ära. See stseen seal „orjapidajate” õuel, kus kõik oli katki, vilets ja räämas, oli elav tõestus, et kõik ei ole Eestis veel kaugeltki hästi.„
Samal ajal töötas Eesti Päevaleht ka rahvusvahelisel rindel. Otti Eylandti ja Kadri Ibruse uurimistöö tulemusena ilmusid lood, mis näitasd, et Soome on kuulutanud patsientidele ohtlikuks 13 Eesti arsti, aga paljud neist töötavad Eestis edasi.
2019. Dopingumeeste tagaajamine Austria suusakülas ja ühepäevaministri Marti Kuusiku jahtimine Toompeal
27. veebruar 2019. Delfis oma tavapärast hommikust valvekorda tehes avastas spordireporter Gunnar Leheste Rootsi meediast pommuudise viie suusataja arreteerimise kohta Seefeldis: kaks eestlast, üks kasahh ja kaks austerlast. Edasi meenutab Leheste pöörast sõitu.
”Treener Anti Saarepuu kinnitas Kanal 2 otseülekandes, et starti ei tule Karel Tammjärv ja Andreas Veerpalu. Ülekannet vaatas sporditoimetuse telekast ka peatoimetaja Urmo Soonvald, kelle korraldusel broneeriti mulle ja piltnik Andres Puttingule järgmiseks hommikuks Müncheni lend. 24 tundi hiljem olime juba Seefeldi jaoskonna ees. Marssisin politseimaja uksest sisse ja küsisin saksa keelt purssides ja kehakeelt appi võttes Eesti suusatajate kohta. Selget vastust ei antud ning kui me olime paar tundi jaoskonna hoovis olukorda jälginud – teadmata isegi, mida me ootame –, öeldi, et meil pole mõtet seal passida. Poisid viidi juba pimedas Innsbrucki üle.
Välkkomandeeringu esimese päeva avaintervjuu tegime ahastava Saarepuuga eestlaste hotellis, teise Seefeldi raudteejaamas sama masenduses oleva suusaliidu peasekretäri Tõnu Seiliga. Suusatajate kohta polnud kellelgi mingit infot. Esimesena lasti jaoskonnast välja austerlased, peagi võis oodata ka eestlaste vabanemist. Kirjutasin juba Innsbrucki hotellis järgmise päeva lehelugu, kui tuli kõne Tallinnast: „Kihutage Seefeldi tagasi, mehed saavad kohe vabaks!” Kummide vilinal sõidutas Putting meid suusakülla tagasi, mina põlve otsas artiklit lõpetamas. Lehelugeja ei saanudki hommikul sündmustest täit ülevaadet, sest veel enne, kui kapuutsidega nägu varjanud dopingumehed jaoskonna ees põgenemismanöövri tegid, oli deadline kukkunud.
„Järele neile!” karjus keegi ning meie ja Postimehe ekipaaž hakkasime suusatajaid vedanud politseiautot jälitama. Maakri tänava poisid võeti saja meetri pärast vilkurite sähvides kõrvale, meid raputati lihtsalt maha. Tormiline öö lõppes kurnatud Saarepuu intervjueerimisega jaoskonna ees kell pool üks öösel. „Poisid ütlesid mulle, et see on dopingukeiss,” kõlasid tema kuulsad sõnad.
Järgmine hommik. Eesti spordiajalukku läinud pressikonverents Seefeldi koolimajas. Tammjärv jagab verevahetamise kogemusi, ajakirjanikud kuulavad suud ammuli. Sündmuse lõppedes läks Putting küla peale suurt Veerpalu otsima. Kohtuski olümpiavõitjaga, kuid fotograafe nähes pööras too otsa ringi ja leidis endale uue peidupaiga. Mina hakkasin koolimaja õpetajate toas kirjutama oma elu põnevaimat reportaaži.”
Kevad tõi sama tormilised sündmused, tõsi küll, poliitilised. Ministriametisse asus EKRE mees Marti Kuusik, kes oli ööpäev hiljem sunnitud ihaldatud kohast loobuma.
Pöörase intervjuu Kuusikuga tegi Eesti Päevalehe ajakirjanik Joosep Tiks, kes meenutab olnut järgmiselt.
„Seisime kolleegidega keset Toompea lossi parkimisplatsi ja ootasime Marti Kuusikut. Tõtt-öelda õige pea juba otsisime, kuna kokkulepitud intervjuule ta kohale ei ilmunud. Küsisin riigikogu ukse vahelt ka Mart Järvikult, kus on Kuusik. Tema ei teadnud. Teisedki parteikaaslased ei osanud midagi öelda. Hommikul oli Kuusik fraktsiooni koosolekul küll olnud, kuid kus nüüd? Ei tea. Mida meie keset väljakut veel ei teadnud: Kuusik oli peaministri juures vaibal. Mart Helme ja Jüri Ratas panid Marti Kuusiku abikaasa tema juuresolekul telefonis valjuhääldisse. Kas Marti on teda kunagi löönud, kas ta on vägivaldne? Ka meie olime sellele küsimusele koos Eesti Päevalehe ja Ekspressi toimetustega ligi nädala vastust otsinud. Kuusikute perele väga lähedased inimesed ütlesid, et jah – kuni murtud luudeni. Kohtusime Kuusikuga. Tänu juhusele või õigemini fotograaf Andres Puttingu vaistule. Pidasime Nevski katedraali juures nõu, kumba teed mööda Stenbocki maja juurde minna. Ehk on Kuusik seal? Putting pakkus, et mööda Piiskopi tänavat, ja tal oli õigus. Marti Kuusik jalutas meile vastu ja otse kaamerasse.”
2020. Muidugi koroonakriis
Eesti Päevalehe ja Delfi uudistetoimetuse juhataja Mihkel Tamm võtab aasta esimese poole kokku järgmiselt.
„2020. aasta esimest poolt defineerib ennekõike globaalne koroonakriis. Eesti Päevalehe jaoks algas koroonaviiruse kajastamine jaanuaris, kui hakkasime jälgima viiruse levikut Wuhanist. Koroonakriisi ajal kerkis kõige selgemalt esile missiooniga tehtud ajakirjandus – sellest, mida meie kirjutame, sõltusid inimeste otsused, sõltus teadlikkus, sõltus, kui palju see viirus levib. Eesti Päevaleht avaldas esimesena ülevaate teadlaste prognoosidest, kuidas koroonakriis Eestis kulgeda võib. Nende mudelite põhjal otsustas valitsus rakendada üle Eesti karmimaid liikumispiiranguid, mis elu olulisel määral pausile panid. Kui Eestisse saabusid esimesed kaitsemaskid, siis kirjutasime, et meile saadetud kraam pole sugugi nii hea, kui esiti väideti. Ajakirjanike jaoks oli see keeruline aeg, kuid keegi ei vingunud. Ajakirjandust ja ajakirjanikke oli väga vaja.”
