Aga üle maailma elasid paljud lapsevanemad kevadel 2020 üle oma elu suurima stressi. Ajakirja The Economist andmetel oli sel kevadel kolm neljandikku maailma õpilastest distantsõppel. Ja spekuleeritakse, et USA tänavarahutustelegi on andnud vunki juurde stress, mida koolide ärajäämine on põhjustanud.

Põnts eelkõige naistele


Võtame ühe mu tuttava distantsõppeüksuse. Tegevuspaik: linnakorter Eestis. Mees käis tööl kodust väljas, pereema pidi õpetama kolme last, tegema kolm korda päevas süüa, peale õppetundide korraldama-kontrollima tehtud ülesannete printimist, pildistamist, õpetajale saatmist, netikasutuse jagamist arvutites.

Veel oli tal oma töö, mida köögilaua taga kügeledes teha üritas. Nooremat last ei saanud isegi õue suunata, sest mänguväljakud olid kinni. „Kuhu ma ta saadan? Seitsmeaastast ei saa ju ka linnaliiklusesse üksi rattaga sõitma lasta.”

Kogu see kirjeldatud tegevus oli tasuta töö. Auhinnaks sai tubli ema õpetajatelt kirju „See ikka tegemata” ja „Pingutage rohkem”.

„Ma pidin osa oma töid ära ütlema, sest ma lihtsalt ei jaksanud, kaotasin sissetulekus. Mul olid kooliaasta lõpuks paanikahood.” Nii ta ütles. Ta on korralik inimene ja haridussüsteem oli suutnud temas korralikult käivitada ammuse kooliõpilase impulsi, et kõik tuleb kohusetundlikult õigeks ajaks ära teha.

„Ma pidin osa oma töid ära ütlema, sest ma lihtsalt ei jaksanud, kaotasin sissetulekus. Mul olid kooliaasta lõpuks paanikahood.”

Kas see olukord on õiglane? Retooriline küsimus. Muu hulgas näitab lugu seda, kuidas naiste koht tööturul sai koroonakriisiga varjatud põntsu, sest laste kodus õpetamisega hakkasid tegelema pigem emad.

Kui tuleb uus laine


Kes iganes õpetab distantsõppel olevat last, olgu see ema, isa või vanavanem – see on suur koormus ega peaks olema täiesti tasuta. Kui me oleme sügisel „uue laine olukorras”, siis peaks distantsõppe kodus korraldaja saama igakuist tasu. Rahasaajaid on õnneks lihtne paika panna, sest kooliõpilased on meil kenasti arvel.

Kust see raha tuleb, sellel ma oma mätta otsast vaadates eriti peatuda ei oska, aga vaadates, kui hoogsalt jagas riik kriisiabi muudele vajajatele, siis peaks olema võimalik seda leida. Prioriteetide küsimus. Lapsevanemate hulgas on kordunud ka üks loogiline seisukoht: nii mõnegi õpetaja annaks distantsõppe perioodiks saata kas täies või pooles mahus palgata puhkusele ning panustada vabakavale, olgu see kehaline kasvatus, kodundus või kunstiõpetus.

Vabamaks lastud ained annaksid ka võimaluse stressi vähendada ja õppides mängulusti hoida. Õpilane võiks kunstiõpetuses näiteks lihtsalt iga kahe nädala tagant saata õpetajale pilte enda vabakava saavutustest.

Niimoodi läbimõeldult saaks kontrolli alla ka hüppeliselt suurenenud netikasutusmahud.

Kui kriis ei jätku


Aga kui kool jätkub sügisel normaalselt, kui koroonaviirus jääb vaid mälestuseks kentsakast kevadest, siis minu meelest võiksime ühe õppetunni sellest ajast üle võtta: kas reeded või esmaspäevad võiksid koolides olla vabatahtlikud distantsõppepäevad. Eeldusel, et elu korraldatakse nii, et õpitulemused sellest ei kaota, annaksid sellised pikad nädalavahetused peredele võimaluse käia maakodus.

Naiste koht tööturul sai koroonakriisiga varjatud põntsu, sest laste kodus õpetamisega hakkasid tegelema pigem emad.

Sest see kriis andis veel kord ühe hea vihje: inimesed, olgu teil kõigil oma väike kindlus maal.

Kriis tabas maainimesi vähem valusalt mitmel põhjusel ja üks neist – mis pole sugugi väike privileeg – on see, et lapsed said vabalt õues joosta. Tean ka sellist koduõppeperet, kes elab metsa sees (vaevalt et ükski teadlikult koduõppe valinud pere elakski korteris) ja tunnistab, et nende elus ei muutunud kriisiga peaaegu mitte miski. Selliseid peresid võiks rohkem olla, funktsioneerivaid maakodusid võiks rohkem olla. Me elame eri kriise täis ajal ja võiksime teha kokkuleppeid, mis võimaldaksid meil maarahvana enda tagalat kindlustada.

Kui kriis jätkub hämaralt


Kõige tõenäosem on aga, et oleme sügiseks hämaral alal: koroonakriis justkui jätkub ega jätku ka. Hea ülevaate, kuidas sellises olukorras käituda, pakub The Economist. Kuidas teha võimalikuks poolenisti avatud kooliharidus?

Esimesena võiks ajakirja järgi sel juhul kooli lasta algklasside õpilased, väikeste rühmadena, näiteks teha klassid pooleks ja lubada hõredatel rühmadel koolis käia üle päeva. Miks just algklassid? Sest seal on lapsed, kes alles õpivad õppima ja kelle õpetamise koormus on lapsevanematele kõige suurem. Samal ajal on nende tõenäosus koroonaviirus üles noppida ja haigestuda kõige väiksem. Hollandis ja Islandil tehtud ulatuslike uuringute tulemused näitavad, et algklassiealised lapsed ei ole ka asümptomaatilised levitajad.

Kes iganes õpetab distantsõppel olevat last, olgu see ema, isa või vanavanem – see on suur koormus ega peaks olema täiesti tasuta.

Teine prioriteetne rühm peaks ajakirja meelest olema lõpueksamite tegijad, ellu või uuele koolitasandile astujad. Neil on küll viirusega nakatumise oht suurem, aga nad ise on võimelised paremini sotsiaalseid protokolle (teisisõnu füüsilist distantsi) hoidma.

Võimalusi on veel palju ja eks kogu maailm hakkab katsetama, kui selleks on vajadus. Prantsusmaal arutatakse näiteks seda, et kooliharidus võiks olla vabatahtlik. Samal ajal aga tekitaks see hariduslikku ebavõrdsust, mis paljundaks sotsiaalsest ebavõrdsusest tulenevaid tendentse: rikkad saavad parema hariduse.

Aga igal juhul ilusat ja mitte liiga seiklus(kriisi)rikast suve meile kõigile!