Tema skaalal kvalifitseerusid kõige kergemate ehk kuue punkti jamade alla torumehed ja remonditöölised, kes ei tundnud kella, summutita mootorrattad ja tühjad pastapliiatsid, kui on vaja midagi üles kirjutada.

Seitsmendal astmel olid koera kaka kõnniteel, raamatujärje kaotamine, näputoit ja muu säärane.

Kaheksas aste: maksuameti teated, missal käimine, mida ta veerandsada aastat polnud teinud, korgi maitsega vein ja lõunasöök pärast kella kahte.

Üheksas: vastikud ilmastikunähtused – külm, lumi, tormituulja rahe – lollid inimesed, hääletamine ja hambaaugud.

Kümnenda taseme jamasid oli vaid üks, kõige hullem asi, mida elu võis talle pakkuda – mõrvajuhtum.

Ja siis, maikuus, juhtub... Aostas sajab maha lumi ja Schiavone rikub ära viimase ehk üheteistkümnenda paali clarkse ja mis veelgi hullem – kaob jõuka ehitusettevõtja tütar. Ehk siis võimalik kümnenda taseme jama. Schiavone elu on ajutiselt rikutud.

Ja kui asi on halb, läheb Schiavone närvi. Väga närvi. Teda ei huvita absoluutselt, et rikkuri tütar on kõigest röövitud ning vanemad on valmis ta lunaraha eest vabastama.

- - -

„Te ei usu seda, aga ka minul on ametialane eetika. Mida ma teie arvates nüüd, kus olen kuristööst teadlik, tegema pean? Lähen tagasi jaoskonda, nagu poleks midagi juhtunud?”

„Selline on Itaalia, mu sõber.”

„Pole siin mingit kuradi Itaaliat”

„Mis nüüd, kas teie õiglustunne sai haavata?”

„Jah, mu õiglustunne sai haavata. Minu oma, ärge seda unustage. Pealegi ei meeldi mulle, kui mind lollitatakse. Kui see juhtub, muutun ma metsikuks. Õiglusel on sellega vähe pistmist. Ma ei lase end narritada. Mitte mina, mitte siin, mitte teiesuguste inimestel või käputäiel kuradi mafioosodel. Loodan, et saite minust aru?”

- - -

Rocco Schiavone sarja kolmas raamat on pärl, mis ei tähenda, et eelmised – „Must rada” ja Aadama küljeluu” – kesised oleks. Ent autor küpseb nagu pärmil. Ammu pole kätte juhtunud sedavõrd üheöö raamatut, et ei panne enne käest, kui see läbi saab. Õnneks oli päev vihmane ja lugemist sai alustada juba hommikul, mistap uneaeg ei vähenenud.

Tee, mis tahad – politseinik, kes peaks juba ammu trellide taga istuma, sest tarvitab kanepit ja omakohut, ajab pisut musta äri ning kandib üht-teist kõrvale ning ei pea politseitööd alati seadustest kinni, on ometi ääretult sümpaatne. Sest tal on kõrgelarenenud õiglustunne ning põhimõte: kõik kuritööd tuleb lahendada. Ning kui kõige selle juurde lisada veel suur kogus Itaaliat koos selle maa kultuuri, roogade ja veiniga, saab vastupandamatu koosluse.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid