Aastaid tagasi ilmus meie liiklusseadusesse paragrahv, mis lubaks mõnel tingimusel jalgrattad ühissõidukirajale. Minu ainuke mõte oli tol korral, et nii pöörast otsust ehk keegi kunagi ei tee. Aga nüüd on see Tallinnas tehtud.

Mis edasi? Mujal riikides see toimib, selgitati. Võimalik, et toimibki, aga alati peab arvestama ka kohalikku konteksti: ühiskondlikud hoiakud, käitumismallid jne. Ei ole kuskil mujal teist Eestit, kui ainult selline, nagu ta meil siin on.