Paljudel õnnestus hilistel 1980-ndatel siiski lähivälismaal käia. Kui oli Zaporožets, siis võis isegi Karpaatideni välja sõita – pagas katusel ja lapsed tagaistmel. Läti, Leedu, Valgevene ja Ukraina, pool Euroopat piirikontrollita. Mõnel õnnestus veeta kaks nädalat Musta mere ääres Abhaasias Leselidzes, Gagras või Adleri eeslinnas mõne etnilise eestlase magamisasemeks kohandatud kuuris. Jalta oli juba samm edasi, selleks koguti aastaid raha.

Mõnel õnnestus käia Ungaris, Saksa DV-s, Tšehhoslovakkias, Bulgaarias ja Poolas. Üksikutel vedas ja nad said sõita läbi tollase Jugoslaavia. Vähesed pääsesid koguni Austraaliasse ja Ameerikasse, et aastakümnete järel kohtuda teise maailmasõja segadustes kadunuks jäänud lähisugulastega. Hea teenistuse, aktiivse ellusuhtumise ja vedamise korral võis sattuda turismigrupiga Soome, käia korra Helsingis kaubamajas nagu muuseumis ja osta seejärel vahetatud valuuta eest põhjanaabrite pealinna bussijaama puhvetist kaks banaani, T-särk kirjaga „USA” ja kaks Montana kotkaga kilekotti. 

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega