Juba muinasajast oli Eesti rahvajook õlu. Autor kirjeldab selle pruulimist, maitseid, liike, müümist, tarnimist – eks kesvamärga toodi ka väljamaalt – ja mõistagi joomist äärmise põhjalikkusega.

Kahju küll, aga muistseid retsepte pole säilinud. Seetõttu ei ole teada, millise mekiga või kui kanged olid toonased õlled. Aga joodi palju, sest vesi oli nagu oli... mitte just kõige tervislikum kõigi oma bakteritega. Muide, kui keegi karistuseks vee ja leiva peale pandi, siis leivaga polnud probleemi, see täitis kõhtu, ent see vesi...