Triine tundis pidevat rusuvat väsimust ja jõuetust, energiat nappis ka kõige tavalisema päeva möödasaatmiseks. Selleks ajaks oli tema noorem laps kümnekuune ja teine kaheksa-aastane. „Esialgu pidasin väsimust emaks olemise paratamatuseks,” selgitab Triine, kelle ööuni oli pinnapealne ja kehv. Just unne jäänuna ärkas ta kohe üles ja nii mitukümmend korda järjest. „Hakkasin öösiti tundma käte väga valulikku n-ö suremist ja õige pea sai sellest igaöine anomaalia. Käed valutasid läbi une metsikult, olid tuimad ja „surnud”, ei aidanud ükski harjutus ega asend. Päeval hakkasin märkama üksikuid lihastõmblusi üle keha. Silmanähtavad valutud tõmblused, mis korra olid jalas, siis käes, siis kõhuserval ja õige pea juba nii iga minut. Öösiti piinasid mind küünarvartes järjest tugevamad, justkui äkilised torkevalud,” kirjeldab Triine. Ei läinud mööda palju aega, kui seletamatud valusähvakad hakkasid ringi rändama mööda keha. Korra valutas mõni lihas, siis terve käeluu, siis mõni liiges.