Eestikeelne artikkel tuleb inglisekeelsest alternatiivsest väljaandest, mille fookus on lükata ümber peavoolumeedia "valesid". Omavahel on põimitud kaks teadusartiklit, millest on välja võetud mitu eraldi väidet.

Esmalt tasub vaadata pealkirjas tähelepanu äratanud väidet.

1) 60 protsenti inimestest võivad olla SARS-CoV2 suhtes immuunsed ilma, et oleksid sellega kunagi kokku puutunud.

Lugu väidab ka, et COVID-19 pole surmav, nagu seni arvatud. Loos kõlab väide:

2) Kuna 80 protsenti nakatanutest ei produtseeri antikehi, siis on haiguse nakatumiskordaja ja seeläbi ka suremuskordaja seniarvatust tunduvalt madalam.

Kuidas on tegelikult?

Ei saa öelda, et loo koostamiseks kasutatud allikad oleksid ebausaldusväärsed, mida kinnitas Delfile ka Tartu ülikooli rakulise immunoloogia juhtivteadur Kai Kisand.

Kasutatud on Zürichi ülikoolis märtsi lõpus avaldatud retsenseerimata teadustööd antikehade tootmisest kergete ja raskete COVID-19 juhtumite korral. Teine teadustöö avaldati mais ja puudutab T-rakulist vastust inimeste puhul, kes on SARS-CoV2 läbi põdenud ja inimeste puhul, kes seda pole teinud.

Alustame teisest väitest.

Artiklis on segamini aetud ka erinevad suremuse määramise statistilised näitajad, mistõttu järeldused on valed.

Ilmselt on eestikeelses tõlkes on midagi kaduma läinud. Väidetakse, et Jaapanis, Islandil ja Los Angeleses on nakatanute surmavusmäär vahemikus 0,06-0,4 protsenti. See ei pea paika.

Surmavusmäära kui kategooriat pole olemas. Teadlased seda ei kasuta. Nagu immunoloog Irja Lutsar oma arvamuses selgitas, on olemas kolm võimalust viiruse suremust näidata.

"Suremusest rääkides peab ennekõike vaatama, millest räägitakse — kas haiguse suremusest (inglise keeles mortality) või suremuskordajast (inglise keeles case fatality rate, CFR) või infektsiooni suremusest (inglise keeles infection mortality rate — IFR)," kirjutas Lutsar selle nädala alguses.

"Tänu läbiviidavatele seroepidemioloogilistele uuringutele saame arvutada ka IFR-i, viimane erineb riigiti, sõltudes nii riigi elanikkonna vanusest (noorema elanikkonnaga riikides on IFR väiksem), meditsiinisüsteemi seisundist ja uuringu teostamise ajast. IFR kõigub 0,02% Jaapanis kuni 0,77% Milanos; alla 70 aastaste hulgas aga 0%st Saksamaal (Gangelt) kuni 0,23%-ni New Yorgis."

Teadlased vaatavad just IFR-i suremuse määramiseks. Artiklis väidetakse ekslikult, et gripi IFR on COVID-19-ga sama, aga see ei vasta tõele. SARS-CoV2 IFR jääb vahemikku 0,4-1,5 protsenti, hooajalisel gripil on see 0,1 protsenti.

Kuigi koroonaviiruse IFR-i puhul pole ülemaailmse statistika puhul seni teadlased ühel meelel, siis konsensus on saavutatud küsimuses. Koroonaviirus on gripist ohtlikum ja salakavalam.
Terviseameti pressibriifing 30.01.2020. "Andmed (?) viiruse omaduste kohta on hetkel piiratud"

COVID-19 IFR-i määramise teeb keeruliseks erinevate riikide väga erinev statistika, mis sõltub nii riigi valitud meetmetest koroonaviiruse tõrjumiseks, aga ka sotsioloogilise statistika vettpidavusest.

Tulles tagasi suremuse, CFR-i ja IFR-i juurde, siis suremus on statistiline taandus inimhulgale, näiteks gripisuremus 1000 elaniku kohta.

CFR on kinnitatud nakatanute suremus, juhul kui nakatumine on kinnitatud RNA testiga (nagu seda Eestis ka tehakse). IFR hõlmab ka neid juhtumeid, kui nakatumine kinnitatakse visuaalsel vaatlusel. Seega IFR näitaja näitab suremust kõikide nakatanute hulgast (1;2).

Kui peeti silmas infektsiooni suremust (IFR), siis see on juba eelnevale infole toetudes Jaapanis suurem, kui algses loos väidetud. Kui rääkida suremusest, siis see on Jaapanis 5,1% (John Hopkinsi ülikool), Islandil 0,54% (John Hopkinsi ülikool) (Islandil on üks maailma kõige madamalaid koroonaviirusesse suremusi) ning Los Angeleses on vastav näitaja 3,25% (John Hopkinsi ülikool)

Lisaks võib viidatud allikaga lähemal tutvumisel märgata, et faktidega on manipuleeritud, sest allikas ei mainita ei Jaapanit ega Islandit poole sõnagagi. Los Angelsest on juttu, aga fookuses on riigis nakatanute võime antikehasid toota, mitte sealne suremus.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et järeldus suremuse madalamast määrast ei pea paika.

Lisaks on väite esimene pool on täielik väljamõeldis. Nimelt töös ei kirjutata, et 80 protsenti nakatanutest COVID-19 läbipõdemisel antikehasid ei tooda. Kirjutatakse just vastupidiselt, et ka kergemate haigusvormide puhul võib organismist antikehasid leida. Nende stabiilsus on aga teadmata.

Antikehad vs T-rakud

Tartu ülikooli immunoloogia juhtivteadlane Kai Kisand selgitas Delfile, et loos on asjad segamini aetud, immuunsuse tekkimiseks on võrdselt olulised tekitavad antikehad, aga ka viiruse vastu kehas tekkiv T-rakuline vastus.

"Hooajaliste kooonaviiruste vastased antikehad SARS-CoV2 viirusega ei ristreageeri. Uus koroonaviirus on selgelt erinev," tõi Kisand välja.

"Aga tõepoolest on leitud, et ka pandeemia eelselt kogutud vereproovides on olemas T-rakke, mis reageerivad SARS-CoV2 viirusest pärit järjestusega," selgitas ta.

Siiski pole teadlastele selge, kas sellised katseklaasis tuvastatud T-rakud pakuvad tõepoolest kaitset COVID-19 eest.

Niisiis on veebiartiklis väljatoodud väide, et viirus on seniarvatust tunduvalt ohutum, vale.

"SARS-CoV2 on vägagi ohtlik teatud osale inimestest. Kuni puudub tõhus ravi ja vaktsiin, tuleb ettevaatusmeetmetesse suhtuda täie tõsidusega," lõpetas Kisand.

Maineka Londoni hügieeni ja troopilise meditsiini epidemoloog David Heymann kommenteeris kõnealust teadustööd The Guardianile.

Ta tõi välja, et T-rakuline reageerimine varem läbipõetud koroonaviiruste ja SARS-Cov2 puhul on küll oluline avastus teadusele, kuid ei tähenda ilmtingimata suuremat immuunsust.

"Seda on veel vara väita, sest teadusel puuduvad põhjalikumad teadustööd selle tõestamiseks," tõi ta välja.

Pole päriselt vale aga lõpuni eeldada, et varasematest viirustest kehasse jäänud immuunsus võib aidata uute viiruste vastu võitlemisel. Nii on näiteks teadlased toonud välja, et seagripi suremus eakate hulgas jäi 2009. aastal oodatust madalamaks just seetõttu, et elu vältel olid nad varasemalt põdenud sarnase tüvega viiruseid, mille vältel nende keha produtseeris püsivaid antikehi.

Veebis toodud vigadest kubiseva artikli kõige suurem probleem on järelduste tegemine enne vettpidavate tõendite olemasolu.

Immuunsus võib tekkida, aga mitte 60% ulatuses

Tänaseks pole kindel, kui kaua püsivad SARS-CoV2 antikehad meie organismis. Teada on vaid, et nende hulk organismis on seitsmenädalase nakkusperioodi vältel madal. Samuti on teada, et senise nakatumisstatistika põhjal ei pruugi karjaimmuunsus veel nii pea välja kujuneda.

Kuid lootustäratav uudis tuli sel nädalal Rootsist, Karolinska Instituudist, kus leiti, et 30 protsendil inimestest võib olla kehast T-rakke, mis aitavad COVID-19 vastu võidelda. Neid oli rohkem inimestel, kes olid SARS-CoV2 läbi põdenud, kuid tuvastati ka asümptomaatiliste pereliikmete verest. Tasub veelkord siiski rõhutada, et T-rakkude olemasolu ei võrdu immuunsusega.

Seega ei saa kohe kindlasti väita - nii nagu algallikas seda teeb- et 60 protsenti inimestest on koroonaviiruse vastu immuunsed, kuid varasemate T-rakkude tootmine SARS-CoV2 aitab kaasa efektiivse ja turvalise vaktsiini väljatöötamisel.

Otsus: Loos esitatud väited on valed. Kasutatud on usaldusväärseid allikaid, kuid neist on tehtud meelevaldsed järeldused ning puudub igasugune viide, et ka teadustööde autorid nimetavad leide varajasteks avastusteks, mida peab edasi uurima.

Soovitus: Irja Lutsari lihtsalt mõistetav ning ülevaatlik lugu sellest, mida me täna COVID-19 teame.