„Kes kurat loob Eestis riiki, kus keegi mitte midagi teada ei tohi?!” käratas eelmise aasta märtsis Eesti Ekspressi veergudel hea kolleeg Tarmo Vahter. Ta kirjutas näidetest, kuidas on avaliku teabe seadust peaaegu 20 aasta jooksul krutitud selliseks, et avalikkusest ja teabest on järele jäänud vähe. Nüüdseks on avalikkuse tõrjumiseks loodud lausa juriidiline nüanss, mida kohtud meeleldi kasutavad.

Kui ma näiteks homme otsustaksin Ärilehes kirjutada sellest, mida rääkis endine poliitik Toomas Vilosius tunnistajapingis eelmise aasta augustis Harju maakohtule, võiks mulle selle eest korraliku karistuse väänata. Kõike seda ühe maagilise – ja kuuldavasti suuresti äpardusena seaduseks saanud – kriminaalmenetluse seadustiku § 12 lõike 41 tõttu, mis tekitas avalike, osalt kinniste ja kinniste kohtuistungite kõrvale avaliku kohtuistungi, kus kuuldut tuleb hoida saladuses.

Sedasorti salastamist on ajakirjanikelt hakatud üha rohkem nõudma paljudel olulistel protsessidel.