Eesti on olnud avatud majandusega riik, nüüd soovitakse ehitada rahvuslikku majandust. Sellise retoorikaga võivad esineda suured riigid, kel endal suur sisetarbimine, aga seda ei saa üle võtta 1,3 miljoni elanikuga väikeriik, kelle peamine tulu tuleb ekspordist ja välisinvesteeringutest. Kui väliskapital ei ole siia oodatud, siis ei liigu me mitte ühiskondliku jõukuse, vaid Eesti inimeste elujärje halvenemise poole. Protektsionismiga kaasa minnes kaotavad eelkõige väikeriigid, sest suurematel on alati suuremad rahalised võimalused.