Jaanus Karilaid, Keskerakonna aseesimees

Keskerakond vaatab kujunenud olukorrale mõistva kaastundega. Tõepoolest, aga miks ei võiks nüüd Martin Helme juhtimise alla läinud erakonnast tulla 2023. aastal järgmine peaminister, kui seda peale rahvuskonservatiivide endi tahaks ka Eesti rahvas? Tehku proovi! Kõik teevad, miks mitte nemadki. Seda ambitsiooni kandsid arvatavasti nii Artur Talvik kui ka Andres Herkel Vabaerakonnast, praegu Eesti 200-st Kristina Kallas, Kaja Kallase Reformierakonnast rääkimata.

Marek Reinaas, Eesti 200 strateeg

EKRE saab väga hästi aru, et nende praegune toetus ongi senise strateegia maksimum. On küll saavutatud truu fännibaas, aga uusi toetajaid juurde ei tule. Tuleb hakata kõnetama uusi ühiskonnagruppe. Aga poliitikas on nii, et kui kuhugi tuleb juurde, siis kuskil peab vähemaks jääma. See tähendab paratamatult kartellierakondade sekka astumist. EKRE naaseb oma lätete juurde – rahvaliidu tüüpi parteiks, kes esindab eelkõige maal elavaid inimesi ja kehvema sissetulekuga töörahvast.

Indrek Saar, SDE esimees

Kõik, kes usuvad, et Martin Helme parteiliidriks saamisega algab EKRE-s uus ajastu, peaksid andma endale aru, et tema senised sammud ja tõekspidamised ei anna selleks mingit alust. Selles erakonnas on võim Perekonna käes ja vastu vaidlemist seal ei sallita. Vähe sellest, eriarvamused ja mittekuuletumine saavad kiirelt karistatud, nagu oleme korduvalt näinud. Olgu siin näiteks liialt pead tõstnud tartlase Indrek Särje käekäik ja Kaimar Karu lühikeseks jäänud ministrikarjäär.


Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid