Manitski mitmekesises kunstikogus on ligikaudu tuhat teost ning neist 400 Viinistu kunstimuuseumi seintele välja valimine ei olnud kõige lihtsam ülesanne. „Kui tavaliselt arvestatakse muuseumi näituse uuendamiseks umbes aastase perioodiga, siis Viinistu puhul võtsime sihiks intensiivse töö tulemusel poole aastaga valmis saada – eeltöödega alustasime jaanuaris ning kohapeal tegutsesime alates märtsis. Kõik see oli kõik võimalik vaid tänu suurepärasele tiimile ja kohaliku kogukonna abile,“ lisas Orn.

Ka Viinistu kunstimuuseumit ennast võib pidada vaatamisväärsuseks, sest see on rajatud kunagise Kirovi kalurikolhoosi ruumidesse ning selle juurdeehituse näol on tegemist suurima viimastel aastatel Eestis ehitatud puithoonega. Looduskaunis kohas asuv muuseum meelitab kultuurisõpru Eestist ja lähiriikidest ligi nii kunsti, teatri kui muude sündmustega, aga ka vahepaladega Viinistu Rannarestoranis ja kohvikus.

Eilsel avamisel tutvustasid Viinistu kunstimuuseumi püsinäitust kollektsionäär Jaan Manitski, kuraatorid Mary Talvistu ja Kädi Talvoja ning kujunduse konsultant Tiit Pääsuke. Lisaks avati Viinistu Tünnigaleriides Anna Litvinova näitus “Antarktika200”, mida tutvustas ekspeditsiooni juht Tiit Pruuli ja millega pandi alus Viinistu kunstisadama kontseptsioonis olulist kohta omavale keskkonna- ja kliimateemalistele vestlustele.

Ekspositsioon on jagatud mitmeks osaks. Baltisaksa sektsioonis on väljas Düsseldorfi Akadeemiaga seotud kunstnikud koos esimeste eesti soost professionaalsete ametikaaslastega nagu Johann Köler, August Weizenberg ja Amandus Adamson. Muuseumi võrratute vaadetega haakuvat mere teemat esindavad nii modernistid eesotsas Konrad Mägiga kui kaasaegsed autorid nagu Tiit Pääsuke, kes on jäädvustanud ka Viinistu sümbolit - Mohni tuletorni. Olustikupiltide saal koondab muretut vaikelu, pidulikke puhkehetki ja valusat kodukaotust näiteks Johannes Greenbergilt, Eerik Haamerilt, Richard Sagritsalt ja Olga Terrilt.

Eraldi ruumis eksponeeritakse Eduard Wiiralti üliharuldasi ja vähemtuntuid tõmmiseid, aga ka kavandeid ja märkmeid, mida on võimaldanud koguda kogu omaniku välis-Eesti taust. Kahe järgmise ruumi vahel jaguneb mütoloogia teema, mis hõlmab muuhulgas nii Kalevipoja motiive Evald Okaselt kui religioosseid sümboleid Jüri Arrakult, millega on kokku kõlama seatud pallaslikus laadis lüürilised teosed Saskia Kasemaalt ja Karin Lutsult. Eesti kunstnike hulgas populaarne maastikumaal moodustab Viinistul omaette aastaringi, mida annavad teiste seas ilmekalt edasi Elmar Kitse ja Linda Kits-Mägi kevad-suvised stseenid.

Portreede sektsioonides leidub nii autoportreid kui dialooge modelliga, mille keskel troonivaid lilli Malle Leisilt võib samuti lugeda allegooriliseks käsitluseks kunstnikust endast. Kaudseid seoseid luuakse ka fantaasimaastiku jaos, kus järjepidevuse kaudu seotakse ühte teiste seas näiteks Tõnis Vindi graafika, Jaan Toomiku maalid ning Peeter Lauritsa fotokunst. Tribüüni-nimelises osas astuvad üles aga sotsiaalsed ja poliitilised sõnumid Leonhard Lapinilt ja Lola Liivatilt, Kaido Olelt ja Marko Mäetammelt. Ekspositsiooni viimases, aktide osas, tasub esile tuua hiljutiste kunstioksjonite rekordite püstitaja Olev Subbi.

2.-30. juulini esmakordselt toimuv Tallinna Biennaal on suvine kunsti suursündmus, mille raames toimub pealinnas ja lähiümbruses rohkesti eriilmelisi Eesti ja lähiriikide kunstnike loomingut tutvustavaid sündmusi - näituste avamisi, eksklusiivseid galeriituure, kohtumisi kunstnikega ja palju muud.