Peeter Olesk: kes, mida, milleks? Riik ei või inimõigusi ignoreerida, muidu saame ühiskondliku sallimatuse

Mõned asjad on lihtsad ja mõned keerulised. Liberaalsus on kord üht, kord teist – sõltuvalt sellest, kuidas on parajasti kasulikum.

Nii on see ka Hiinas näiteks õigusega tähenduses „inimõigus“ kui vabadus rääkida kaasa kõiges, mille suhtes neid õigusi rikutakse, ja kohustusega neid õigusi kaitsta.

Inimõigused on seega üldisem, kodakondsus aga kitsam mõiste, sest kodakondsusel on rida erisusi vastavalt sellele, kes kus elab ja kas ta on kodanik või alaline elanik või põgenik või viibib läbisõidul.

Kui inimene oleks jäägitult vaba, poleks sääraseid erisusi muidugi ka tarvis, kuid paraku ta ei ole mistahes viisil vaba. Näiteks ei ole vaba kodakondsus, mille piirid tõmmatakse selle järgi, keda ja kelle vara riik kaitsta suudab.

Miks ei kaitse kodakondsusseisus vabadust olla sina ise? Mida oodata või karta välistudengitelt?