Hoolimata varajase suveõhtu peaaegu silmipimestavast heledusest, mis niigi hästi valgustatud kontserdipaika valgub, käänduvad Lembe Loki Tallinna publiku pilgud tasapisi iseendasse. Endasse süvenema ärgitav intiimset laadi looming sobiks ilmselt paremini hilisemasse tundi ja hämaramasse ruumi, kuid Lembe haaraks publiku enda lummusse ka südapäevaselt lärmakal tänavanurgal. Ta on teadlikult harjutanud, kuidas panna inimesi ennast kuulama ka siis, kui esinemistingimused on ebasoodsad või neid õieti polegi. Selleks läks ta mõni aasta tagasi Pariisi metroosse laulma, ehkki selleks ajaks oli tal Pariisis juba välja kujunenud suurlinnale omane hüplik esinemisgraafik. Oma psüühilist tugevust sundisid proovile panema isikliku elu keerdkäigud. Kuigi metroomuusikuna on võimalik mitte ainult ellu jääda, vaid lausa hästigi ära elada, oli Lembele tähtis eelkõige sisemiselt vabastav kogemus. „Mul oli järsku vaja tunnet ja teadmist, et mis iganes ei juhtuks, ma saan hakkama,” sõnab muusik, kes kasvatab oma kolme last parasjagu üksi.