Tänapäeval on raudteejaamas söömine haruldane kogemus, sest jaamad on minetanud kunagise funktsiooni. Kunagi veedeti seal tunde rongi oodates ja seetõttu pidi nõukaajal olema igas suuremas vaksalis restoran. Kuigi erilisi gurmee-elamusi ei pakutud ja kohad olid kõledad, sai seal aega parajaks teha kotleti või strooganovi seltsis, ninas alatine veduritest heljuv hõng – nagu mäletavad nõukaaegse Tartu elanikud legendaarset jaamarestorani, mida nimetati Liipriks.


2018. aastal avatud Vana Waksali kohta teame enne kohalejõudmist ainult üht: restoran on menukas ja kohad tasuks enne kinni panna. Lehviva Iiri lipuga kollase jaamahoone ette jõudes tundub, et argipäeva lõuna ajal polegi broneerimine möödapääsmatu, sest kohti jagub nii majas kui ka õues piisavalt. Aga eks ettevaatus ole tarkuse ema.