Inimene võib olla looduse kroon ja loodus ise isepäine, kuid paraku allub kõik siin planeedil maa füüsikaseadustele. Seepärast on nii floora kui fauna just selline, nagu on, sest teistsugune ta olla ei saa.

Kui võtta keegi – näiteks lepatriinu – ja seletada ta lahti füüsika valemitega, siis saab kenasti selgeks, miks lepatriinu on lepatriinu ning käitub lepatriinuna. Säärase ülesande andis raamatu autor tudengitele ning kirjeldab tulemusi peatükis „Lepatriinufüüsika”.

Näiteks triinu jala all olevate karvakeste maksimaalset tihedust – liiga vähe karvu olla ei saa, sest muidu ei püsi putukas seinal kinni, aga palju kah mitte, sest need kleepuksid kokku – saab väljendada valemiga: max NA ≤ 9 π²r⁸E² : 64F²I⁶.

Lugejal ei tasu karta, liiga palju valemeid raamatus ei ole, kuid seevastu selgitus, miks üks või teine loom on selline, nagu on. Ja miks elu tekkis ja arenes selliseks nagu on. Ja miks pole mutt ümmargune.

„Vaadake, millised aminohapped on elu valinud, ja näete, et põhjused peituvad nende molekulide füüsikalistes omadustes. Vaadelge valkude voltumist ja näete, et peaaegu lõputu arv aminohapete ahelaid pakitakse kokku vaid mõneks üksikuks kujuks. Uurige elusaine struktuuri ja näete, et rakud on kõikjal. Vaadelge loomade ja taimede vorme ja nende kuju määravad raudpoltkindlalt lihtsad seosed. Imetlege lindude, sipelgate ja kalade organiseerumist ja nende meeletutes hordides kehtivad lihtsad reeglid. Elu kõige tillematest osadest tervete populatsioonideni välja saab näidata, et elu on füüsikaliste põhimõtete vang,” võtab Charles S. Cockell, Edinburghi ülikooli astrobioloogiaprofessor raamatu kokku.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid