Ainar Ruussaar: kaks sõpra käsutasid mu maasturist välja, tõmbasid kuuli rauda ja tegid mu paljaks
30 aastat tagasi ühel hilisõhtul aserite pealinnas Bakuus ootas väljumist nelja vaguniga rong Ağdamisse, sõdiva Mägi-Karabahhi serval asuvasse linna. Rongi aknad olid kuuliaukudest puretud, neljas vagunis reisis pealinnast rindelinna kuue vaguni jagu inimesi, imetavaid emasid, ätte ja sõjaväelasi.
Öisesse reisirongi astudes teadsin ma viit asja. Esiteks teadsin sihtkohta Ağdamit vaid nime järgi, mida kandis jubeda maitsega odav piiritusevein. Seda ostsid Tartu tudengid stipipäevaeelsel nädalal. Teiseks olin kaukaaslaste omavahelisi lahinguid varem kajastanud ja pidasin oma oskust end põhjamaalasele harjumatute emotsioonide eest vaimselt kaitsta päris heaks. Kolmandaks teadsin ma, kuhu peita ja hajutada kogu kaasas olev sularaha. Neljandaks teadsin seda, et kõige suuremat ohtu võivad kujutada äkki sõbraks hakkavad tundmatud. Viiendaks teadsin ma, kellele ja millises summas suure häda korral tänapäeva mõistes altkäemaksu anda.
