Öisesse reisirongi astudes teadsin ma viit asja. Esiteks teadsin sihtkohta Ağdamit vaid nime järgi, mida kandis jubeda maitsega odav piiritusevein. Seda ostsid Tartu tudengid stipipäevaeelsel nädalal. Teiseks olin kaukaaslaste omavahelisi lahinguid varem kajastanud ja pidasin oma oskust end põhjamaalasele harjumatute emotsioonide eest vaimselt kaitsta päris heaks. Kolmandaks teadsin ma, kuhu peita ja hajutada kogu kaasas olev sularaha. Neljandaks teadsin seda, et kõige suuremat ohtu võivad kujutada äkki sõbraks hakkavad tundmatud. Viiendaks teadsin ma, kellele ja millises summas suure häda korral tänapäeva mõistes altkäemaksu anda.

Nende teadmistega ei olnud mul 30 aastat tagasi Aserbaidžaani-Armeenia sõjas paraku suurt midagi peale hakata. Vastupidi, kõik läks täiesti teisiti.