Teda külastades võtsin iga kord kaasa väikese pudeli veini – 15. sajandil reisist kolme mere taha kirjutanud Tveri kaupmees Afanassi Nikitin polnud ilmselt oma elu jooksul näinud nii palju merevett, kui palju Igor Alekseitš oma elu jooksul ära juua suutis. Miks jätta inimene elu lõpuaastail ilma süütust väiksest rõõmust? Mõnikord mängisime kaarte, kusjuures headel päevadel võis ta hõlpsasti võita kõiki pereliikmeid.

Kõik mõistsid loomulikult, et niisugune kergus ei jää kauaks püsima, kui anamnees on selline, et seda tuleks lugeda Kirillovi häälega (Igor Kirillov oli see mees, kes luges ette Brežnevi diagnoose).

Reibas patsient

Viimastel aastatel on jõudnud isa korduvalt haua äärele. Küll vähiga, mida kõik peale doktor Afanasjevi pidasid opereerimatuks. Küll insuldiga. Küll tuberkuloosiga. Kuid tuli alati eluga välja.

Kiirabihaiglas üllatas ta hommikul pärast insuldiga hospitaliseerimist medõde, kes avastas patsiendi ratsa koormusjalgrattalt.

Hooldushaigla osakonnas, kus praktiliselt keegi ei kõnni, õppis ta taas kõndima: pani voodis lamades kokku skeemi, kuidas jaotada keharaskust rulaatori ja titaanist puusaliigeste vahel. Kuidas kallutada keha, et füüsiline nõrkus ei hakkaks liikumist takistama. Insener sureb temas viimasena.

„Hakkab käima,“ kinnitas doktor Levin veendunult. „Pea töötab ja tahet on.“ Ja tal oli õigus. Vähe sellest, et hakkas käima – lapselapse pulmas tantsis pruudiga keeruliste sammudega fokstrotti, tõsi küll, otsekui aegluubis, üle takti, kuid see oli vaieldamatult fokstrott.

Ja me kõik harjusime kuidagi, et Vana – nii me teda meie keerulise ülesehitusega perekonnas kutsume – on igavene. „Ta jõuab veel minu matustelgi külmetada. Ha-ha.“

Aga vist ei jõua.

Karantiiniaeg murdis

Kahe karantiinikuu jooksul isa mitte üksnes ei andnud alla – ta otsekui varises kildudeks. Haiglast, kuhu kiirabi ta viis, saime tagasi muldvana mehe, kes ei suuda mitte midagi. Või ei taha.

Arsti soovitusel viisime Vana koju. Me valmistusime selleks. Frikadellisupp, pehme liha, Eskimo - mitte nii hea kui Moskvas peale sõda, aga söödav ikka - täidlane Primitivo, videovõimekusega televiisor voodipeatsis ja „jah, Fjodor, osta, palun, uus kaardipakk, siis on Vanal lihtsam“.

Tal oli ükskõik. Petukauba ja keelitamisega ööpaeva jooksul suhu valatud poolteist klaasi mahla, hommikueine, lõuna ja õhtusöögi asemel üks Eskimo – selleks, et me ta lõpuks rahule jätaksime – ning 13 tabletti. Pampersid. Ja valu sellest, et sind keeratakse küljele ja tagasi. Pärgamendi taoliseks kuivanud nahk valutab väljakannatamatult. Õhku ei jätku ja pole jõudu isegi karjuda. Ja piinlikkustunne sellepärast, et sind pööravad ja pesevad tütar ja tütretütar.

Ma väsisin hullumeelselt. Isa jäi tukkuma. Räägin talle, et ma olen kõrvaltoas. Isegi kui sa mind hüüda ei jaksa, siis kui midagi siit laualt maha lükkad, kuulen sind ikka.

Kui ma tunni aja pärast tuppa vaatasin, oli isa poolunes, kõik lauale jäetu aga vedeles põrandal. Ma tõesti ei kuulnud, kui ta mind kutsus, kui kobas laual, otsides, mida veel maha lükata, et saada tähelepanu. Kuid jõudu oli nii vähe, et käärid, klaas, plastkarp ja muud pisiasjad, mis kogunevad lamava haige voodi juurde, mitte ei kukkunud, vaid libisesid sujuvalt põrandale.

„Kas sa tahaksid midagi?“

"Kiiremini surra.“

Ütles nii, et kahelda polnud võimalik. Oleks suutnud normaalselt rääkida, oleks veel paljugi öelnud. Aga ei suutnud, sest õhku ei jätkunud.

Lõputu elustamine

Täna viidi ta taas haiglasse. Tal on jälle väga halb. Ja ta tuuakse taas teispoolsusest tagasi. Otsitakse veene piinatud sinistel kätel, antakse hapnikku, tõstetakse hemoglobiini. Võideldakse tema jaoks veel välja mingi hulk päevi. Aga ma tean, et kui see oleks olnud võimalik, siis ta oleks lahkunud eile. Sest iga niisugune välja võideldud päev suurendab kannatusi. Ja tapab väärikust.

Jah, uskliku inimese jaoks on kõik teisiti, kuid minu isa on ateist ega juurdle muude variantide üle. Ja ka mina ei teeks seda.

Teil peaks olema ükskord julgust tunnistada, et ühiskonnas on inimesi, keda pole vähe ja kelle jaoks on võimalus valida oma surmapäeva ja -tundi hüve. Seadustage eutanaasia.

P. S. Ma annan endale aru, et vananeva ühiskonnana peame eelkõige lahendama arstiabi ja hoolekande kättesaadavuse probleemi, kindlustama igaühele võimaluse väärikalt vananeda ja tugevdama põlvkondadevahelist sidet. Seda niikuinii. Aga lõpus - seal, kus riigi pingutused enam ei loe - peab soovijatel olema võimalus lahkuda siis, kui nad peavad seda vajalikuks.

PPS. Ma kirjutasin selle loo juuni keskpaigas. Kuu aega hiljem, 13. juulil, sai Vana oma tahtmise.

"Poliitkolumnist" on sari, kus laupäeviti võtavad sõna naispoliitikud.