„Ei olnud siin mingit ettevõtlikkust, lihtsalt oli vaja raha teenida,” rehmas tegus kalaäris tegutsev vanahärra Kalju Sakk. „Pärast sõda oli elu üsna kokku varisenud. Isamaja lõhuti ära: kolm seina ja pool katust oli jäänud. Tuli ehitada. Ja pidi ju teenima,” meenutas ta. „Kui püüdsin tonni särge, sain riigilt 64 rubla, kui aga viisin kilo voblat Leningradi, sain 3,5 rubla, nii et 20 kilo pealt oligi see raha teenitud, mida meie kalapunktist sai.”

Sakiga kohtudes ei reeda miski, et ta on elav ülevaade Eesti ajaloost. Vähe on inimesi, kes oleksid oma nahal kogenud praktiliselt kõike: karjäär, välismaaga suhtluse algus, äritegemine, palju raha, kogu teenitu kaotus pankrotistunud pangas, investeerimiskunstnike pettused, vaidlused maksuametiga, börsikrahh.

----

Kui praegu on põlevkiviõli populaarne teema, siis tegelikult tegeldi sellega juba nõukogude ajal. Asjaolude kokkulangemise tõttu andis Eesti Energia peavalitsuse juhataja Ado Osman Sakile ülesande leida lahendus, kuhu põlevkiviõli panna. „Mina ütlesin: Ado, ühtegi võõrkeelt ma ei tea, kordagi välismaal käinud ei ole, ma selle ülesandega toime ei tule. Osman vastas: tead, Sakk, see on sinu rida,” meenutas Sakk. Kuna tema talituses oli noor sümpaatne mees Peeter Romanov, kes valdas saksa ja inglise keelt, siis hakati välismaale pakkumisi saatma. Saksamaalt Hamburgist saadi ka vastus. „Olime veel noored mehed ja mul oli kõva tung välismaaga suhelda. Harukordselt kõva tung,” kirjeldas Sakk. Sakslastele pakuti põlevkiviõli, paekivi ja põlevkivituhka.